Ilmumisandmed:
Petrone, Epp "Roheliseks kasvamine"
Petrone Print, 2007, 223 lk, spiraalköide
Kui sa oled kasvõi natukene rohelise mõtteviisiga, siis SEE raamat lihtsalt ei saa sind külmaks jätta!!
Minu meelest on see seni eesti keeles ilmunud keskkonnahoidlikkuse teemaline parim raamat. Ühtaegu toredasti, inimesega samastuvalt kirjutatud ja ka praktiliselt kasutatav. Ütleksin isegi, et omal moel rohelise(ma)ks saamise piibel. ( lk 191-192). Boonust lisab raamatule seegi, et see on trükitud vanapaberile ning autor kutsub isetult üles rahvast seda raamatut pigem laenutama kui ostma või kui tingimata peab ostma, siis mitme peale. Isiklikult mina tegin raamatuga nii seda kui teist - esiteks laenutasin selle omaenese raamatukogust, lugesin läbi ja sattusin sellest nii suurde vaimustusse, et lasin raamatu ka enesele kinkida!
Mis veel hea, see raamat pole ainult Eesti-keskne, see räägib ka mujal maailmas toimuvast. Kuna autor on elanud vahelduva eduga nii Eestis kui Ameerikas, siis on tal olnud hea võimalus kaht riiki, kaht elustiili võrrelda ( õnneks, õnneks- Eesti kasuks!). Samas sisaldab teos ka selliseid mõtlemapanevaid teemasid nagu Aafrika näljahäda, üleilmne kliimasoojenemine, naftavarude lõppemine, Hiina odav tööjõud, liiga kiire rahvastikukasv, geenmuundatud toidud ja nende mõju meie tervisele jpm.
Raamatust võib leida terve hulga põnevaid veebilinke, kus saab teada tohutul hulgal teaduslikumat ja vähem teaduslikumat infot kõigil keskkonda puudutavatel teemadel nii eesti kui inglise keeles, alates vanapaberist, taaskasutusest kuni ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja loomkatseteni välja.
Üks põhjus, miks see raamat mulle niiväga meeldis , oli teatav äratundmine, et ka mina olen pärit umbes sarnastest tingimustest nagu autorgi. Võib öelda, et nõukogude inimene ( ja laps, nagu mina siis olin) oligi teatud mõttes sunnitud olema roheline, sest teisiti polnud võimalik. Liikus vaid klaastaarat, mida sai kasutada lõputult, kilekott oli defitsiit ja neid kasutati taas ja taas kuni neilt värvilised pildid pealt olematuks kulusid, oma maja ja maalapikest omades läks enamik toidujäätmetest loomadele söögiks või komposti ja sealt edasi aiamaaväetiseks, nii koduses majapidamises kui aias kasutati looduslikke kaitse- ja puhastusvahendeid, sest poest polnud mingid kemikaale saada. Mis kõige tähtsam- inimesed teadsid, mida , kus ja millal kasutada. Olid teada taimed, mis tõrjuvad eemale aiakahjureid, olid teada ohutud vahendid, millega midagi puhastada jne. See oli mulle palju-palju aastaid iseendastmõistetav ja siiani tundub võõristav kasutada üldtuntud ja toimivate võtete asemel mingit kahtlast poest ostetud pulbrit või vahtu, mis küll lõhnab hästi ja tundub tõhusalt toimivat, aga – kuidas see tegelikult pikemas perspektiivis mõjub, mis saab sellest pulbrist või vahust kui ta jõuab tagasi looduse ringkäiku?
Autor arutleb kaasakiskuvalt, mõtlemapanevalt ja kohati mõnusalt eneseirooniliselt teemadel, mis saab plastikjubinatest, tohututest kilekotihordidest, mida meile kaubanduskettidest igapäevaselt lausa peale surutakse ja mida me praktiliselt ei kasutagi, siis, kui meie oleme need prügikasti visanud; kas me oleme kunagi mõelnud, kuidas mingi kaup meieni jõuab või kui palju loodusressursse kulub ühe või teise asja tootmiseks? Kui palju kulutab mingi konkreetse kauba tootmine meie puhast õhku, vett, kütuseid, inimtööjõudu jne? Sellest kõigest räägitakse raamatus ikka ja jälle ning see jääb südant piinama.
Tunnistan ausalt, mina polnud sellele seni tõepoolest eriti tõsiselt mõelnud, kuigi võisin mõningase rahuldustundega tõdeda, et kilekotivastane olen olnud kogu aeg ja nii kodu- kui arstikeemiale olen samuti eelistanud looduslikke võtteid. Aga palju uut ja vägagi mõtlemapanevat infot andis antud teos kaheldamatult. Olen täheldanud enda juures juba ka teatavaid muutusi- sorteerin nüüd hoolsamalt prügi, uurin poes võimalusel, kas ostetav kaup on ikka kodumaist päritolu ( nipp on selles, et sageli on pakendil küll omamaise firma nimi, aga see firma võib olla vaid toote pakendaja v transportija ning purgi v pudeli sisu on toodetud hoopis kaugel Poolas, Ukrainas või tont teab kus ).
Teisalt pani mind ikka ja jälle hämmastama kui hoolimatud, mõtlematud või lihtsalt rumalad on inimesed, kes vist küll kunagi oma arutu tarbimise või käitumise tagajärgedele ei mõtle, sest kuidas muidu seletada nt maailmameredes ringi ulpivaid prügimägesid, mis tapavad tohutult kalu, merelinde ning-loomi või iga aastaga drastiliselt suurenevaid prügimägesid kõikjal maailmas? Samuti paneb oma tarbimise, ostude üle mõtlema kui loed selliseid võikaid ridu: ( Lk 95, 97 (olukord Hiina tehastes) ).Omaette huvitavad kõnesolevas teoses olid eraldi kastikestesse paigutatud infotahvlid pealkirjaga Kas teadsid, et …., kus sees hulganisti fakte, nippe jm põnevat. Muuseas sai neist lugeda:
Minu meelest on see seni eesti keeles ilmunud keskkonnahoidlikkuse teemaline parim raamat. Ühtaegu toredasti, inimesega samastuvalt kirjutatud ja ka praktiliselt kasutatav. Ütleksin isegi, et omal moel rohelise(ma)ks saamise piibel. ( lk 191-192). Boonust lisab raamatule seegi, et see on trükitud vanapaberile ning autor kutsub isetult üles rahvast seda raamatut pigem laenutama kui ostma või kui tingimata peab ostma, siis mitme peale. Isiklikult mina tegin raamatuga nii seda kui teist - esiteks laenutasin selle omaenese raamatukogust, lugesin läbi ja sattusin sellest nii suurde vaimustusse, et lasin raamatu ka enesele kinkida!
Mis veel hea, see raamat pole ainult Eesti-keskne, see räägib ka mujal maailmas toimuvast. Kuna autor on elanud vahelduva eduga nii Eestis kui Ameerikas, siis on tal olnud hea võimalus kaht riiki, kaht elustiili võrrelda ( õnneks, õnneks- Eesti kasuks!). Samas sisaldab teos ka selliseid mõtlemapanevaid teemasid nagu Aafrika näljahäda, üleilmne kliimasoojenemine, naftavarude lõppemine, Hiina odav tööjõud, liiga kiire rahvastikukasv, geenmuundatud toidud ja nende mõju meie tervisele jpm.
Raamatust võib leida terve hulga põnevaid veebilinke, kus saab teada tohutul hulgal teaduslikumat ja vähem teaduslikumat infot kõigil keskkonda puudutavatel teemadel nii eesti kui inglise keeles, alates vanapaberist, taaskasutusest kuni ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja loomkatseteni välja.
Üks põhjus, miks see raamat mulle niiväga meeldis , oli teatav äratundmine, et ka mina olen pärit umbes sarnastest tingimustest nagu autorgi. Võib öelda, et nõukogude inimene ( ja laps, nagu mina siis olin) oligi teatud mõttes sunnitud olema roheline, sest teisiti polnud võimalik. Liikus vaid klaastaarat, mida sai kasutada lõputult, kilekott oli defitsiit ja neid kasutati taas ja taas kuni neilt värvilised pildid pealt olematuks kulusid, oma maja ja maalapikest omades läks enamik toidujäätmetest loomadele söögiks või komposti ja sealt edasi aiamaaväetiseks, nii koduses majapidamises kui aias kasutati looduslikke kaitse- ja puhastusvahendeid, sest poest polnud mingid kemikaale saada. Mis kõige tähtsam- inimesed teadsid, mida , kus ja millal kasutada. Olid teada taimed, mis tõrjuvad eemale aiakahjureid, olid teada ohutud vahendid, millega midagi puhastada jne. See oli mulle palju-palju aastaid iseendastmõistetav ja siiani tundub võõristav kasutada üldtuntud ja toimivate võtete asemel mingit kahtlast poest ostetud pulbrit või vahtu, mis küll lõhnab hästi ja tundub tõhusalt toimivat, aga – kuidas see tegelikult pikemas perspektiivis mõjub, mis saab sellest pulbrist või vahust kui ta jõuab tagasi looduse ringkäiku?
Autor arutleb kaasakiskuvalt, mõtlemapanevalt ja kohati mõnusalt eneseirooniliselt teemadel, mis saab plastikjubinatest, tohututest kilekotihordidest, mida meile kaubanduskettidest igapäevaselt lausa peale surutakse ja mida me praktiliselt ei kasutagi, siis, kui meie oleme need prügikasti visanud; kas me oleme kunagi mõelnud, kuidas mingi kaup meieni jõuab või kui palju loodusressursse kulub ühe või teise asja tootmiseks? Kui palju kulutab mingi konkreetse kauba tootmine meie puhast õhku, vett, kütuseid, inimtööjõudu jne? Sellest kõigest räägitakse raamatus ikka ja jälle ning see jääb südant piinama.
Tunnistan ausalt, mina polnud sellele seni tõepoolest eriti tõsiselt mõelnud, kuigi võisin mõningase rahuldustundega tõdeda, et kilekotivastane olen olnud kogu aeg ja nii kodu- kui arstikeemiale olen samuti eelistanud looduslikke võtteid. Aga palju uut ja vägagi mõtlemapanevat infot andis antud teos kaheldamatult. Olen täheldanud enda juures juba ka teatavaid muutusi- sorteerin nüüd hoolsamalt prügi, uurin poes võimalusel, kas ostetav kaup on ikka kodumaist päritolu ( nipp on selles, et sageli on pakendil küll omamaise firma nimi, aga see firma võib olla vaid toote pakendaja v transportija ning purgi v pudeli sisu on toodetud hoopis kaugel Poolas, Ukrainas või tont teab kus ).
Teisalt pani mind ikka ja jälle hämmastama kui hoolimatud, mõtlematud või lihtsalt rumalad on inimesed, kes vist küll kunagi oma arutu tarbimise või käitumise tagajärgedele ei mõtle, sest kuidas muidu seletada nt maailmameredes ringi ulpivaid prügimägesid, mis tapavad tohutult kalu, merelinde ning-loomi või iga aastaga drastiliselt suurenevaid prügimägesid kõikjal maailmas? Samuti paneb oma tarbimise, ostude üle mõtlema kui loed selliseid võikaid ridu: ( Lk 95, 97 (olukord Hiina tehastes) ).Omaette huvitavad kõnesolevas teoses olid eraldi kastikestesse paigutatud infotahvlid pealkirjaga Kas teadsid, et …., kus sees hulganisti fakte, nippe jm põnevat. Muuseas sai neist lugeda:
*Üks konteineritäis vanapaberit säästab vaid 1 puu elu!
*Inimtegevus on põhjustanud rängima liikide massilise väljasuremise pärast seda, mis toimus dinosaurustega 65 miljoni aasta eest. Ekspertide arvutused näitavad, et taime- ja loomaliigid surevad praegu inimtegevuse tõttu välja umbes 1000 korda „looduslikust tasemest“ kiiremini.
’Ühe auto nahast istmekatte valmistamiseks kulub 7-15 lehma nahk ja te ei taha teada, kuidas neid (loomi) tapetakse.
*Enamik kosmeetikafirmasid katsetab oma tooteid eelnevalt loomade peal. Nt pritsivad nad hiirtele või jänestele kemikaale silma v aetakse nad mürgiste aurudega kambrisse, et näha, kuidas ja kui kaua nad seal vastu peavad.
* Igal aastal sureb sadu tuhandeid mereloomi ( vaalu, kilpkonni jt), sest nad neelavad hõljuvaid kilekotte, pidades neid toiduks. Surm saabub kas lämbumise või ummistunud soolestiku tõttu. Hiljuti leiti Soti rannikuvetest surnud vaal, kelle kõhus oli üle 800 kg plastikut ja kilet.
* Ka nn säästupirn kuulub ohtlike jäätmete hulka, kuna sisaldab selliseid keemilisi elemente nagu volfram, baarium ja elavhõbe. Neid ei tohi visata tavaprügisse vaid peab viima eraldi kogumispunkti.
* Pudelite taaskasutamine ei tähenda sõna-sõnalt taas kasutamist- st neid ei steriliseerita kuna plast ei talu nii kõrgeid temperatuure, vaid töödeldakse ümber: lõigatakse tükkideks, sulatatakse … See kõik on aga suur energiakulu ja pealegi saab plasti uuesti kasutada vaid üheainsa korra!
*Kõige kahjulikum on keskkonnale veiseliha tootmine ( 1 kg veiseliha tootmiseks kulub 20 korda rohkem veereostust kui sama koguse makaronide peale) , teisel kohal on sea- ja kolmandal kanaliha. Kõige ohutum on juurviljade tootmine.
* Importviljadest on tervisele potentsiaalselt ohtlikud virsikud, maasikad, õunad, pirnid, viinamarjad, kurgid, tomatid, kartulid. Kõige probleemsemad neist Hispaania, Hollandi, Poola, Itaalia ja Belgia kaubad. Kõige lihtsam viis ennast kaitsta - kui kahtled vilja päritolus, koori see enne söömist, sest tihti immutatakse importviljade koori pikema säilivuse ja parema välimuse nimel kemikaalidega, mille alusaineks on olnud nt nafta.
No comments:
Post a Comment