Soojema aja tegemisi

Aeg lendab tuuletiivul ja märkamatult on suvest saanud sügis. Vahepeal on tegemisi olnud nii palju, et blogi on tahaplaanile vajunud. Mis aga ei tähenda muidugi, et Vormsil enam ei tegutsetaks. Otse vastupidi ning niisiis riputangi tagantjärele üles mõned kevadsuvised meenutused tegevustest ja üritustest:

EMADEPÄEV

Ka sel aastal, nagu saarel juba vahvaks tavaks saanud, kogunes kaunil, soojal ja päikselisel pühapäeval, 8. Mail, Vormsi rahvamajja kenake hulk rahvast, et üheskoos meeleolukalt emadepäeva tähistada.
Nagu juba traditsiooniks kujunenud, kuulasime esmalt mahukat avakõnet volikogu esimehelt hr Ivo Sarapuult. Sellele järgnes aga rõõmsameelne ning mitmepalgeline laste kontsert.
Esmalt said sõna lasteaia mudilased, kes seekord laulmise kõrvalt ka tantsisid, pilli mängisid ja vahvaid luuletusi lugesid.
Nende järel astusid ette juba koolilapsed, ikka vanuse järjestuses noorematest vanemate poole- ka neilt saime kuulda nii mõnedki toredad laulud, pillilood ning hiljem ka väikese ühistantsu. Kontserdi lõpuosas aga esinesid pisikese üllatusena koos lastega juba lapsevanemadki - esmalt piduliku päva meeleoluga hästi haakuv „Tuulevaikne öö“ Gerdi ja Kaspar-Markuse laulu-ning kitarriduetilt ja seejärel mitmetahuline line- tantsuseltskond, kes esitas 3 erinevas stiilis line-tantsu.
Sellega oligi piduliku kontserdi osa lõppenud ning kõik, kel soovi, võisid osa saada kenast väikesest kohvi- ja tordilauast, mille olid eriti ära teeninud tublid esinejad, aga ka ülejäänutel oli seal hea võimalus sõprade- tuttavatega kohtuda, laste lusti jagada või niisama mõtteid mõlgutada.
Igal juhul oli seekordnegi emadepäev Vormsil igati meeleolukas.


ALEKSEI TUROVSKI LOENG

26. mail toimus Vormsi koolis linnukonverents. Kogu kooliaasta jooksul olid lapsed hoolikalt ette valmistanud oma uurimustöid lindudest. Mai alguseks olid tööd valmis, vaatlused tehtud ning välja valiti parimad. Nende autoritel oligi konverentsi algul võimalus oma tööd pisut lähemalt tutvustada. Igaüks õpilastest tegi seda pisut omal moel, omast vaatenurgast ning neid kõiki kuulas ka tuntud zooloog, konverentsi erikülaline hr Aleksei Turovski.
Too hali habemega lüheldast kasvu härra sai sõna peale kohalike etteasteid ning ta kõneles ennastunustavalt ning haaravalt terve tunni. Kuigi ta esiti lubas, et räägib, nagu konverentsi teema nõuab, vaid lindudest, juhtus tegelikult, et kogu kuulajaskond sai palju uut ja põnevat teada mitte ainult sulelistest, vaid kogu loomariigist. Ka külaline ise rõhutas, et ta on hariduselt spetsialiseerunud parasitoloog ning võib vabalt juhtuda, et tema jutt kaldub iseenesest ka lindude parasiitidele ning loodetavasti publik selle peale väga ei pahanda. Ja kuigi parasiitidest seekordses loengus tegelikult väga juttu ei tulnud, oli loeng siiski ääretult huvitav ning aeg lausa lendas. Kuulda oli nii mõnegi soovi, et sellist loengut võiks pikematki kuulata. Selleks aga avaneks ka suurepärane võimalus, kui vaid võtta vastu tuntud külalise kutse teha sügisel, septembrikuus ühiskülastus Tallinna Loomaaeda, kus hr Turovski viib läbi pikki ning informatiivseid matku, mis tema kinnitusel kestavad umbes 4 tundi.
Kuna paljud lapsed olid oma uurimisobjektiks valinud meie ühe suursugusema ning silmapaistvaima linnu luige, tuli see lind mitmel moel teemaks ka külalisloengus. Saime teada, et kühmnokk-luik ongi meie suurim lind, kes võib täiskasvanuna kaaluda kuni 12 kg ( võrdluseks- raskeim lind, kes veel üldse õhku suudab tõusta, kaaluvat 16 kg) ning oma iseloomult on see pealtnäha süütu ja malbe lind üsnagi riiakas- kippudes kallale minema ka endast tugevamatele isenditele, nt pelikanidele, kes tunduvad oma kogult küll luigest suuremad, kuid kaaluvad tegelikult vaid 6-7 kg, kuid on oma ülitugeva noka tõttu luigele väärilised vastased.
Samuti andis hr Turovski põhjaliku ülevaate sellest, miks linnud siiski on nii kerged, kuidas nad suudavad läbida nii kiiresti uskumatul pikki vahemaid, seejuures kõrgetes ja väga pakaselistes õhumassides ära külmumata. Tõelisele oma ala entusiastile kohaselt kaldus külalise jutt küll vahepeal lindudest väga kaugele ning jutu sisse põimis ta hulgaliselt huvitavaid fakte nii hiidkaheksajalgadest kui vaaladest, kuid jõudis viimaks siiski õnnelikult tagasi alguspunkti.
Saime teada, et suled on loomariigis kõige soojapidavam materjal üldse, ehkki sulestiku eest tuleb ka hoolitseda - linnud võiavad end korrapäraselt spetsiaalses näärmes toodetava ainega, mis ei lase sulgedel kunagi läbi vettida, samuti lendavad linnud alati vastutuult, et külm õhk neile sulgede vahele ei saaks puhuda.
Samuti annab lindudele kergust juurde nii omalaadne luustik – nende luud on seest õõnsad - , kui ka eriline hingamiselundkond –neil on lisaks kopsudele olemas nii eesmine kui tagumine õhukott, milles hapnik ühtlaselt jaotub, nii, et linnul on võimalik seda tarbida just nii palju, kui mingil hetkel vajalik. Oli üllatav teada saada, et linnud hingavad sisse noka peal asuvate sõõrmete kaudu, kuid välja tuleb õhk neil hoopis nokaservadest ( nö läbi suu) …
Usun, et igaühel, kes antud loengul viibis, on mäletada mõni tore tõik tuntud zooloogi jutust, igaüks sai midagi uut ja põnevat meid ümbritseva mitmekesise loomariigi kohta teda ning et sügisel on igati põhjust hr Turovskile Tallinnasse matkakülaliseks minna.


JÄÄÄÄRE SÜDASUVINE VÄRV

21. juuli sumedal loojangueelsel päeval oli Vormsi kiigeplatsile kogunenud kenake hulk inimesi, kes vaikselt omavahel juteldes ootasid ühe omanäolisema Tartu bändi etteaste algust. Lava kõrval seisis ka heledate kirjadega märgistatud buss, et kellegi ei tekiks kahtlust, kas aeg ja koht on ikka õige- suur valge kiri bussiseinal andis teada, et Vormsile on juba teist aastat järjest külla jõudnud ansambel Jäääär, kel sel suvel saab koos mängitud juba 20 aastat.
Veidi peale kella üheksat õhtul nad alustasidki ja nii nagu solist Jaan Sööt lubas, nii ka oli - kontserdiga anti kena läbilõige bändi enam kui paarikümne kooskäidud aasta jooksul kogunenud repertuaarist. Alustuseks mängiti Jääboileri aegadest hästituntud ilus ja mõtlik „Telegramm“ , millele järgnes ridamisi teisi rohkem või vähemtuntud lugusid Jääääre erinevatest koosseisudest ning plaatidelt. Tuleb tõdeda, et sumedasse ja lõhnavasse kergelt äikesejärgsesse õhtusse sobisid need elust ja inimestest, suhetest ja oludest pajatavad romantilise alatooniga lood küll ülimalt hästi. Eriti tore, et nad olid oma Kaunite Kontsertide tuurile kaasanud ka 2 naisterahvast- Ann kuut poogenpillidega ning Tuuli Taul nii taustalaulja kui vokalistina- nimelt kõlas ka juubelituuril tema seni enimtuntud „Sa oled minuga“ ning Jaaniga kahasse esitati ka imekaunis „Ükssarve silmade“ laul.
Loojangu eel tehti väike veerandtunnine paus, mille ajal rahvas sai pisut selga sirutada ning pisitasa hämarduval platsil ringi jalutada. Inimesi oli kuulama tulnud just parasjagu, kuigi meie oma saare rahvast oli näha suhteliselt vähe ning selle põhjust ei teagi – kas on see teisest Eesti otsast pärit bänd läänlastele siinkandis nii vähetuntud, peeti piletiraha liiga suureks või peitus põhjus kusagil mujal, ei teagi tagantjärele öelda.
Bänd oli peagi tagasi, et rahvast veel teisegi kolmveerandtunnise kontserdipoolega rõõmustada. Seal tuli esitusele juba ka soovilugusid, esmalt mängiti täiesti spontaanselt ette vaheajal neilt palutud üks nende vähestest ( kui mitte ainuke) venekeelne laul „Taina“ ning peale ametlikku lõpulugu, kindlasti nende üht enimtuntud „Lume värvi“, ei tahetud bändi kuidagi lavalt ära lasta ning plaksutati nad tagasi veel kaheks lisalookski, milleks osutusid hoogne „Juudioja polka“ ( „Su silmades on üks roos“) ning seekordse kena ning meeldejääva kontserdielamuse lõpetuseks esitati „Üksinduse valss“.