Teisipäeval, 14. Septembril toimus Riigikogus ametlik Läänema kuu avaüritus. Nimelt on riigivalitsejatel kena traditsioon valida igal kuul üks maakondadest, millega ise lähemalt tutvuda ning samas ka laiemalt tutvustada. Selleks korraldatakse erinevaid näitusi, väiksemaid ülesastumisi, jagatakse meeneid ning korraldatakse väljasõite antud piirkonda. Septembris 2010 on selleks maakonnaks Läänemaa ning nagu iga maakonna, nii ka Läänemaa puhul, on püütud leida vaid sellele piirkonnale eriomaseid jooni. Üheks selliseks läbivaks jooneks, mida teistel pole, on meil kindlasti rannarootslus ja kõik sellega seonduv. Just sellepärast olidki avaüritusel kohal selle üsnagi laia märksõna parimad kokkuvõtjad ning asjatundjad- Vormsi ja Noarootsi.
Umbes 15 liikmest koosnev Vormsi esindus asus päris oma bussiga teele juba teisipäeva varahommikul, et pisut enne keskpäeva, turvakontrollist õnnelikult läbi pääsenutena, Riigikogu fuajees ühte koguneda. Esmalt tehti meile üsnagi põhjalik ekskursioon esinduslikus hoones endas. Saime kuulda palju põnevat maja ajaloost, näha terve Toompea kompleksi maketti, käisime mööda naksuvaid lossi parkettpõrandaid ning nägime ära piduliku ja imeilusa Valge saali, mida ehib Eesti suurim vaip ( 7 x 11 m), mis kaalub umbkaudu 400 kg ning on eriti väärtuslik seetõttu, et on algusest lõpuni valminud virkade meistrite käsitööna. Samuti saime uhkeldada Riigikogu ekspressionistlikus stiilis tumesiniste seinte ja püramiidja sidrunikarva laega saalis pressile mõeldud pinkides. Enne esinemist jõudsime põgusalt kiigata ka kurikuulsasse Riigikogu kohvikusse, ent siis tuli juba all fuajees oma etteastele keskenduda. Vormsi folkloorirühm, mis sedakorda koosnes nii rahvatantsijatest, pillitüdrukutest kui lauljatest, esitas mitmepalgelise ja toreda kava vanadest Vormsi lugudest – oli paar tantsu, paar laulu – ja pillilugu, ning lõpuks iidsete Vormsi pulmalaulude saatel esitatud meeleolukas Longtants, mis vonkles läbi riigikogulaste ridade ning nii mõnegi riigimehe endaga kaasa tantsima meelitas. Samuti tunti elavat huvi nii meie arhailiste rahvariiete kui ka omanäoliste talharpade vastu - tundus, et kumbagi neist polnud paljud publikust varem näinud ega neist midagi kuulnud. Loodetavasti aitas meie saare külaskäik Riigikokku neid lünki rahva mälus parandada.
Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees Mikk, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöömajakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat. Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad, vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See puu oli tõesti suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist! Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osutanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud! Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine Leili oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht imehead isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Peale einet käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus. Kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi mõneti selle matka tipphetk. Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres, vaatasime üle Breti kivid,(mis on ühe kohaliku mehe Alberti pühendused oma sügavalt armastatud neiule, kellega ta kahjuks õnne ei leidnud ning oma südamevalu leevendamiseks püstitas siia-sinna Puise tee äärde kivilahmakaid, millele kirjutas peale pühendusi ja luuletusi) ja viimaks vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
Pühapäeval, 9. Mail toimus Vormsi rahvamajas järjekordne emadepäeva tähistamine.
Et ilmad olid parasjagu üsna külmad ja vihmased, oli üritusel osalejaid oodatust ja tavapärasest vähem, samuti olid haiged või poolhaiged paljud (esinejatest) lapsed, kes olid seda tublimad, et hoolimata halvast enesetundest võtsid vaevaks siiski kohale tulla ja kuulajaid mitte teps alt ei vedanud. Avasõnad Mallelt ja Ivo Sarapuult kuulatud, oligi käes kontserdi aeg. Kooli ja -lasteaialaste rõõmsate laulude, väikeste tantsude ja ilmekate luuletuste vahele mahtusid Jana Koka poolt leitud ning esitatud meeleolukad pildikesed ja arvamised naise ning eriti just emaduse kohta pea sajanditagusest Vormsist, kirjutatuna kohaliku mehe Jaan Spuhl-Rotalia poolt. Igaüks, kes neid kuulas, sai ise kaasa mõelda, kas ja mis neis asjus tänapäeval teisiti on. Või kas üldse ongi? Pooletunnise kontserdi järel aga oli igal kohaletulnul võimalik osa saada väikesest pidulauast, kus aukohal teadagi emadepäeva tort.
Et õpin praeguseks juba teist kuud loodusgiidindust ja inimesed palusid, panen nüüd ka siia blogisse üles meie matkade kokkuvõtted, mis, tõsi küll, ei tule päris õiges järjekorras, aga olema nad siin saavad.
3. matk 24.04 2010: SILMA LINNURETK
Seekordne matk algas hästi vara hommikul, nii et väljasõit oli juba kell 6.50 ja seekordseks matkajuhiks kohalik looduse- ja linnutundja Marko Valker. Suundusime otseteed Silma looduskaitsealale, kus esmaseks pikemaks peatuspaigaks sai Saunja lahe ümbrus. Juba matakarajal, mis kulges peamiselt kadastiku vahel ja viis viimaks välja suure linnutornini, kuulasime, kuulatasime ja arvasime ära hommikusi lauljaid. Nii mõndagi neist õnnestus ka binoklitega pisut lähemalt silmitseda. Tavalisematest olijatest kuulsime ära punarinna, musträsta ja mestvindi, viimase üht eriti prisket isaslindu nägime ka ühe kuuse päris tipuoksal uhkelt troonimas-laulmas. Lisaks kuulsime sageli häält tegemas ka laulurästast, kes matkajuhi sõnul on lindude maailmas kuldnoka kõrval üks paremaid ja võimekamaid matkijaid. Kui meie seltskonnast taheti teada, mida see teiste lindude laulu järeleaimamine looduses võiks anda (kohe kuuldus kusagilt naljahambalt, et teise liigi laulu matkimine aitab võrgutada ka teiste liikide emaseid!), seletas Marko Valker, et mida mitmekesisem ja kõlavam laul sul linnuriigis on, seda suurem „tegija“ sa oled, see näitab linnu elujõudu ja meelitab tõenäoliselt ligi ka rohkem emaseid. Mina sain aimu, kes on see juba lapsepõlve varasuvedest tuttav linnuke, kes aina põldude ääres siristab, et „siit-siit-siit saab Riiga!“(sagedasti võib ka viimased silbid laulmata jätta). See on nimelt talvike:
väike varblasemõõtu kollase-pruunikirju linnuke, kes oma eestikeelsest nimest hoolimata meie maal peamiselt siiski suvitab, siin oma kaks, vahel isegi kolm pesakonda suve jooksul üles kasvatab, ja vaid üksikud isendid jäävad meile ka talveks. Tema on Eestis üks varasemaid laululinde, kes alustab oma viisidega juba märtsi lõpul ja laulab agarasti kuni suve lõpuni välja.
Samuti on meie kadastikes üks tavalisemaid lauljaid halli sulekuuega võsaraat:
kelle laul on küll pisut vaikne ja ühetooniline ning kõlavahäälsemad kipuvad tema soolo sageli enda omade alla matma.
Ja loomulikult väga selgesti eristuva ja lihtsasti meeldejääva lauluga väike-lehelind, kelle tsilk-tsolk viisijupi järgi vanarahvas teda teinekord naljaviluks ka lüpsilinnuks kutsunud (ja inglisekeelne chiffchaff kõlab mu meelest ka väga kelmikalt!):
Umbes pooletunnise matka järel jõudsime välja lahe ääres seisva linnutornini. Kogu kambaga sinna otsa roninud, saime aimu ka veelindude elu-olust. Peamised tooniandjad hommikusel rannikul olid kühmnokkluiged, kes tiibade vihinal küll kahe, küll kolmekaupa üle lahe lauglesid, vahepeal teineteiselt mõõtu võtsid ja oma uhket pidurduslendugi demonstreerisid. Nemad on oma teiste kohalike sugulaste väike- ja laululuige kõrval ainsad luigelised, kes ei tee mingit häält peale tiibade vihina ja nad pole meil Eestis tegelikult looduslik liik, vaid esimesed kühmnokad saabusid siia alles sajakonna aasta eest, kui kohalikud mõisnikud tõid noid dekoratiivseid linde ilu tarbeks oma tiikidele-järvedele ujuma, kust nad hiljem ka loodusesse levisid ja seal kenasti hakkama said. Massiliseks muutus kühmnokkluige levik Eestis alles möödunud sajandi 1950.- 60. Aastail. Ühtlasi on ta praegu meie linnustiku üks suuremaid esindajaid, kelle suuremad isendid kaaluvat isegi 10-12 kg, kuigi samas võib leida ka poole väiksemaid linde. Nii kaalukaks on muutunud luiged muidugi peamiselt tihedama inimasustusega piirkondades, kuhu nad talvituma on jäänud ja inimesed neid talv läbi hoolega toidavad (loe: nuumavad). Üldse olevat linnuilmas nn kriitiliseks piiriks, mil lind suudab veel õhku tõusta ja lennata, 16 kg, just nii palju kaaluvat raskeim lind, kes veel lennata suudab - rait.
Teine massiline liik, kellest lähedalasuvad laiuäärsed teinekord suisa mustasid, olid muidugi kurikuulsad kormoranid:
Nende kohta teadis Marko Valker rääkida, et tegu olevat ühe iidsema linnuliigiga üldse, kes on hämmastavalt hästi igasuguste oludega kohanenud ja kelle arvukus vaatamata erinevatele piiramiskatsetele seni erilist tulemust pole andnud (suureks pinnuks on nad silmis kalameestele, kellele nad on olulised toidukonkurendid, samuti on nende tohutud kolooniad oma söövitavate väljaheidetega muutnud viljatuks suuri alasid …). Kormoranil on nimelt eriline sulestik, mis erinevalt teistest merelindudest läheb vees märjaks ja seetõttu peab lind peale iga sukeldumist -söömist oma sulgi kuivatama.
Merelindudele vastukaaluks tuli torni lähedusse suurte punavate urbadega kaetud lepa otsa kiikuma ja häälitsema vahepeal ka üks tilluke rootsiitsitaja ( Rootsi itsitaja!)
samuti värvuliste hulka kuuluv pisike pruunikirja linnuke, keda oma sarnasuse tõttu varblasega vahel ka roovarblaseks olevat hüütud.
Aga peagi pöördusid uudistajate silmad tagasi veteväljale, kus lisaks erinevatele pardilistele ( sinikaelad, piilpardid jt) tiirutasid vahelduva eduga lahe kohal ka juba eelmisest matkast tuttavad Taebla koloonia hallhaigrud, kes ei pea sugugi paljuks toda 10-15 km pikkust igapäevast retke ööbimis- ja söögikoha vahel.
Vahepeal läks ühe roogu kasvanud laiu lähedal parajaks paanikaks ja kõik sealolijad ujusid läbisegi laiali või tõusid parinal lendu. Selle kohta teadis meie retkejuht rääkida, et kui kusagil on säärane silmnähtav kisa ja laperdamine, on tegu tõenäoliselt mingi väljailmunud röövlinnuga. Nii oli seegi kord. Peagi tõusis sagijate vahelt esile roo-loorkull,
kes elutsebki peamiselt just väikemates roomassiivides ja toitub seal pesitsevate väiksemate lindude munadest-poegadest.
See etendus ära nähtud, suundusime taas bussi ja sõitsime veidi maad tagasi, Kirimäe poolsaarele, et sealsestki linnutornist sulissõpru vaadelda. Et kell oli selleks ajaks juba parasjagu kümne kanti nihkunud, olid oma teisel hommikusel toitumisel matti võtmas mitmed parved hallhanesid, kes häälekalt üle me peade lahele kogunesid. Arvukalt hulpis merel ka laukusid (varem rohkem tuntud kui vesikanad)
kes oma musta sulestikuga, millelt üle näo jookseb kena lai valge jutt, hästi silma hakkasid.
Veidi eksootilisem lind, kes end vaid aeg-ajalt roolaidude vahelt hetkeks ilmutas, oli tuttpütt
Matkajuhi sõnutsi on too samuti üsnagi arhailine ja pelglik lind omapärane ja hästituntud oma ujuva pesa poolest. Nimelt olevat tuttpütt kormorani kõrval üks vanemaid linnuliigi esindajaid, kelle jalad asuvat nii keha tagaosas, et ta on praktiliselt võimetu maa peal kõndima. Seepärast ehitabki ta omale nn ujuvpesa, mille kinnitab pikkade juurte abil roostaimede külge, nii et ei pea pesale pääsemiseks maapinnale tulema.
Suuremaks ja üldisemaks elamuseks kujunes muidugi vaatluse lõpupoole lahe kohale ilmunud merikotkaste paar,
kes loomulikult esmalt väiksemates lindudes suure paanika taas tekitasid, aga seekord ei tundunud nood majesteetlikud linnud küll mitte toidujahil olevat, vaid esitasid hoopis kena paaristantsu teineteise ümber keereldes, kord allapoole laskudes, kord järsult üles sööstes ning jäid viimaks pikemalt puhkama ühe kaugema laiu kahel kõrgemal männil. Marko Valker rääkis veel juurde, et sageli on merikotkail paarislennu ajal tavaks demonstreerida vaatemängu, kus üks lendub pea alaspidi, teine õigetpidi , jalad omavahel kokku põimunud, ja aeg-ajalt isaslind kiljatab valjult. Seda kahjuks seekord näha ei õnnestunud, aga unustamatu vaatepilt võiks see olla kindlasti.
Olime linnuretkega ülimalt rahul ning matka lõpetuseks vaatasime veel põgusalt üle ka Salajõe karstiala, mis on Läänemall ainulaadne, kuna karsti leidub peamiselt mägisemas kandis, Lõuna-Eestis, aga siingi Noarootsi maantee ääres siis samuti üks omalaadne. Nägime ära tõesti paar mustavat karstilehtrit, aga suurvee aeg oli juba nähtavasti möödas ja suuremad elamused jäid sealt küll sedakorda saamata. Jõe kallastel lookleb tegelikult ka üks 1,5 km matkarada, aga kõik olid varasest ärkamisest ja terasest mitmetunnilisest kuulatamisest –vaatlemisest ilmselt üsna kurnatud ja keegi enam matkama minna ei tahtnud. Igaüks, kes kaasa oli võtnud, sõi -jõi sealsamas oma kohvi ning võileiva ära ja saigi tore matk seekord lõpule.
Nädala tsitaat pärineb sedakorda erialaajakirjast ja Tartu Ülikooli raamatukogu töötajalt Olga Einastolt:
Me aitame kaasa, et inimesed saaksid haritud, kuid me pole õpetajad. Me oskame mitut keelt, kuid me pole tõlgid. Me oskame hoida ja säilitada raamatuid ja muid dokumente, kuid me pole arhivaarid. Me sisustame ruume, valime mööblit, kuid me pole sisearhitektid. Me tegeleme küsitluste ja rahulolu-uuringutega, kuid me pole sotsioloogid. Me tegeleme statistika ja eelarvetega, kuid me pole raamatupidajad. Me pühime riiuitelt tolmu, hooldame taimi ja peseme põrandaid, kuid me pole koristajad. Me kuulame päevas ära mitmeid inimesi, rõõmustame-kurvastme koos nendega, kuid me pole psühholoogid. Me oskame töötada erinevate arvutitega ja valdame presentatsiooniprogramme, kuid me pole IT-spetsialistid. Me oskame leida vajaliku vaid ühe märksõna järgi, kuid me pole detektiivid. Me oleme raamatukogutöötajad!!
Kui veel aasta algul, talvel, oli Vormsil, nagu ilmselt väga paljudes teisteski raamatukogudes enimloetud autor Sofi Oksanen, kelle kõik 4 teost ( nii kuumim "Puhastus" kui ka "Baby Jane", "Stalini lehmad" ja "Hirm") olid Vormsi raamatukogust alatasa välja laenutatud, siis kevade hakul tõusis komeedina esiritta Justin Petrone`i "Minu Eesti"
Tõepoolest, taolist olukorda ei juhtu väikses maaraamatukogus just kuigi sageli, kus hommikupoolikul tuuakse mainitet raamat tagasi ja juba vähem kui tunni pärast seisab uudiskirjanduse riiuli ees 2 lugejat, üks neist küsib, ega "Minu Eestit" pole tagasi toodud. Vastan, et peaks olema küll, kuid samas kostab teine lugeja kõrvalt oma süle paotades "Ma juba võtsin selle endale....".
(Pildil pole seekordne kultuuripäev, küll aga on Age, Gert ja Kadi esindatud isetehtud talharpade - Vormsi päris oma pillidega).
20. märtsil toimus Vormsi kooli- ja rahvamajas 3. Vormsi kultuuri päev, mille peamiseks ideeks on kujunenud oma saare rahvale meie kodupaiga mitmekülgse ja põneva mineviku, aga ka oleviku ja saare kultuuriga seotud uute ideede tutvustamine.
Tänavu oli etteasteid üsna palju ja erinevaid, teemadering mitmekihiline ning esinejate kuulamine venis päris õhtutundidesse välja. Sai kuulata nii saare kunagist kooli- ja ajalugu erinevatest vaatevinklitest, kuulata mõtteid meie rahvariiete ning muude vanade, mäluga esemete üle, harida end aianduslikult ning teha lähemat tutvust Vormsi oma aabitsa(te)ga. Õnneks jagus tublisid kuulajaid ka päris lõpuni välja, ehkki tuleb paratamatult tõdeda, et iga järgmise esineja ajaks jäi saal siiski pisut hõredamaks.
Puudust polnud ka kõhutäitest ega keelekastest. Rikkalik toidulaud valmis ainuüksi tublide vormsilaste endi käte all, kuhu põhipanuse andjatest võiks ära mainida leibade valmistajad Nataša Valmi ja Karlo Hälvini, kiluvõileibade tegija Anu Strengi, mägiveiselihapallide meistri Jana Koka, rullbiskviidi küpsetaja ning ülejäänud võileibade ja kohvi tegija Ela Strengi.
Nüüd aga kõigest pisut lähemalt. Juba pisut enne kella üht päeval olid trepil saabujaid vastu võtmas tublid koolitüdrukud, kes tervitasid iga tulijat Vormsi nimelise kiviga ning juhatasud nad seejärel saali. Seal võis igaüks omale meelepärase istekoha valida ning algaski üritus ise. Esmasteks sõnasaajateks olid meie saare kõige väiksemad- lasteaiapõnnid, kes vapralt neljakesi üsna mitu laulu esitasid ( Getrud ja Hedvig olid taas Vormsi laste rahvariietes). Laste järel astus ette Koit Kõiveer, kes tutvustas Vormsi omapärast eluolu vanade fotode kaasabil. Esmalt oli ettekandes sees tore võrdlusmoment- kes vähegi pildil oleva ära tundis, sai seda mõttes kõrvutada praegu olevaga ning esineja ise andis ka paljudele piltidele huvitavaid kommentaare juurde. Tõesti on kummaline mõelda, et kunagi oli praegune mõnusalt metsane ja varjuline kalmistu olnud tühi ja tuulepealne või näha, milline uhke mõis saarel kunagi asus, millest tänaseks alles vaid nukker väike kivivare ning mille seinapalke on arvatavalt kasutatud ka meie praeguse koolimaja ehitusel. Et teema juba ajalukku kaldunud, anti järgmiseks sõna Vormsi kooli vilistlasele Leili Vanakülale, kes meenutas muhedalt 1950. Aastate alguse koolielu – kuidas mitme küla lapsed täiesti omapäi hobuvankriga kooli tulid, mis tempe omal ajal tehtud sai, milline oli klassiruumide paigutus, mida õpiti, kes õpetas, milline oli kooli sisekord ja kus tol kaugel ajal miski asus. Teda täiendasid omalt poolt pisut ka Vello Heldring ja Helle Rinnak.
Väike kohvipaus peetud, jätkus kultuuripäev Vormsi folklooriringi esinemisega, kes laulsid vanu rannarootslaste rahvalaule ning saatsid end talharpadel. Nende järel sai veelkord sõna lasteaed ning Hedvigi ja Jana koostöös sai tutvustatud erinevaid juba valminud Vormsi aabitsaid, kusjuures erilist tähelepanu pöörati viimasele kaante vahele jõudnule – Vormsi keskkonnaabitsale. Samuti rääkisid Jana Kokk ja Elle Puurmann aabitsate idee loo, tutvustasid teisigi Vormsi temaatikaga välja antud raamatukesi ning andsid aimu ka tulevikuplaanidest. Edasi sai sõna Ants Rajando, kes pidas pika ja põhjaliku loengu Vormsi erinevatest metsadest, maastikutüüpidest ning näitas palju huvitavaid saare kaarte. Tema järel kõneles Kristina Rajando Vormsi rahvariietest kui mäluga esemetest. Muuseas sai sealt teada, et Vormsi naise seelik ei olnudki algselt nii kurruline kui meie seda tänapäeval teame ning on võimalik, et algselt tehti see hoopiski pruunist, mitte mustast kangast. Samuti täiendasid Koit Kõiveer ja Kristina Rajando teineteise juttu sellega, et on vähetõenäoline ka arvamus, et erinevalt teistest Eestimaa paikadest kanti Vormsil rahvarõivaid kui igapäevast riietust ning on hoopis usutavam, et need kui pidulikud riided pandi selga vaid pildistamise ajaks, mis oli 20. Sajandi algul siiski veel üsna suur ja haruldane sündmus. Päeva lõpetuseks astusid toredate ja ehedate sõnavõttudega ette veel esmalt Ain Ojasoo, kes on saarel ammu tuntud oma aiandushuvi ja eriti liigirikka viljapuuaia poolest. Nii kõneleski ta peamiselt erinevatest pookimisviisidest, tõhusatest taimekaitseviisidest ning andis lühikese ülevaate ka sellest, millised puuviljaliigid saare kliimasse enim sobivad. Ning kohe tema järel sai sõna Elle-Mall Koppelmaa, kes tutvustas vanu Vormsilt leitud esemeid, mida on palju kordi parandatud ning mis seeläbi samuti on omandanud isesuguse mälu, põneva mineviku ning aitavad ehk paremini lahti mõtestada kunagist saareelu.
Sellega sai kultuuripäeva töisem osa läbi, kuid kella seitsmeks õhtul olid kõik huvilised oodatud veel rahvamajja, kus mõnusa kaminatule paistel sai nautida tõeliselt hingepuudutavat ja ilusat kontserti. Selle andsid noored muusikud õed Marju ja Maili Metssalu Raplast, kes esitasid kitarri ja klaveri saatel peamiselt omatehtud lugusid ning neile järgnes mitte vähem värvikas koosseis nimega Kuuüdi. Tollesse bändi kuulus kolm liiget – Egle Ehtjen ( laul, kitarr), Indrek Liit ( akordion, klaver) ning Madis Ristmägi ( laul, kitarr), kellest osa olid pärit Tallinnast, aga osa hoopiski Hiiumaalt. Kui õed Metssalud olid hästi lüürilised ja nende helisevad ja kumedad hääled sulasid kõrvupaitavalt ühte, siis Kuuüdi võlus just oma otsekohesuse ja huvitava kõla poolest – hõbehäälne Egle ja karune Madis, kes esitasid nii kordamööda kui koos samuti omaloomingut, kuid olid veidi elavamad, kohati pisut rämedadki, kuid viimast aitasid hästi tasakaalustada vaikselt südamessepugevad akordionisoolod ning ootamatud ja põnevad improvisatsioonid klaveril. Julgen arvata, et nii head, omapärast, ja parimas mõttes rabavat kontserti pole Vormsil ammu olnud ja muusikaelamuse sai loodetavasti iga viimanegi kohaletulnu. Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et Vormsi 3. Kultuuripäev läks igati korda, oli hästi mitmekihiline ning jäi ehk just seetõttu ka kõigile hästi meelde. Järgmisel aastal uue hooga!
Olen siin lehel seni vaid täiskasvanutele mõeldud raamatuid tutvustanud ja väiksemad lugemishuvilised teenimatult veidi unarule jätnud. Oleks aeg sedagi viga parandada . Esmalt võtaks ette uuema omamaise lastekirjanduse ning teeks tutvust teostega, kus sees juttu loomadest-loodusest. Õnneks on viimasel ajal selle temaatikaga raamatuid ilmunud üksjagu ning nende seas on olnud ka toredaid elamusi, äratundmisi pakkuvaid lugusid. On äärmiselt tänuväärne, et eesti kirjanikud tunnevad muret selle pärast, et lastele maalitakse sageli metsaelanikest põhjendamatult kurjakuulutav pilt – et hundid, rebased, karud ja ilvesed on lihasööjad – kiskjad, väga ohtlikud loomad, kes kipuvad ründama ja keda tuleb seepärast karta. Nüüd on seda väärarusaama mõnede toredate lasteraamatute abil püütud leevendada. Esmalt 2 väga toredat hundiraamatut:
Siiri Laidla „Armas hunt“. See on soe ja muhe raamat sellest, kuidas väike poiss nimega Trulla kohtub metsa vahel rattaga sõites vana, kurva ja väsinud hundiga, kes laulab kurbi laulukesi oma raskest elust ning pelgab kõige enam siin ilmas- punast mütsi!! Poiss otsustab vaese loomakese oma sõbraliku vanaisa (Professor Moosi) juurde viia, kus hunt saab omale elukoha vanas koerakuudis ning kes hakkab pererahvast üllatama ja lõbustama oma suurepärase laulu- ja luuletamisoskusega. Üheskoos satutakse niiviisi viimaks ka Tallinna ja suisa laulupeolegi välja. Seiklust ja lastepäraselt lõbusat olemist on raamatus kuhjaga ning mitte vähemtähtsad pole ka vahvad värvilised pildid, mis on joonistatud parajalt vaba käega ega mõju seetõttu ülepingutatult, vaid sobivad raamatu üldise laheda tooniga vägagi hästi.
Sugugi mitte vähem haarav pole teinegi omamaine lastele kirjutatud hundiraamat Juhani Püttsepa „Väikese hundi lood“, kus ühevõrra kõnekad on nii pildid kui tekst. Viimast on võrreldes „Armsa hundiga“ küll vähem ja ka üht suurt ning terviklikku seiklust sealt ei leia, aga tähelepanuväärne on teos siiski. Autor ongi oma raamatu üles ehitanud hundi tutvustusena, tehes seda võrdlevas toonis ning lastele kergestimõistetavalt. Just siit raamatust leiab ka päris mitu sellist kohta, kus tuleb ilmekalt välja inimeste halvustav suhtumine meie võsavillemisse. Muuseas räägib teose peategelane Väike Hunt, et sageli joonistatakse hunte koledate, irevil hammastega elajatena, mis panebki lapsed teda nii hirmsasti pelgama, samuti on inimeste seas käibel mitmeid halvustava tooniga väljendeid, milles sees seos hallivatimeestega „(nt “hundipassi andma“ - töölt lahti laskma või „hundilaut“ väga külma toa kohta). Jällegi on raamatus olemas väga meeleolukad pildid, mis lasevad ka juuresoleva tekstiga paremini haakuda ning arvan, et autori taotlus - tuua laste mõtlemisse sisse uued varjundid meie looduses osakesest, hirmsast kiskjast hundist, kes pole tegelikult üldse nii kole ja ähvardav loom, on see igati hästi ja tänuväärselt õnnestunud.
Ka teisest meie metsade ühest arvukamast kiskjast on hiljuti välja antud tore raamat – Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, mille peategelaseks on rebase perekond ning jälgitud on tolle pere aastaringi. Nagu looduses, algab ka too raamat kevade ning lõpeb talve ja esimese lumega. Eriti nauditavaks teeb raamatu see, et juurde on lisatud ka Fred Jüssi lindistatud loodushäältega plaat. Metsaelu aabits on lapsele hariv mitte üksnes rebaste elu ja kommete tundmaõppimise poolepealt, vaid annab palju väärtuslikke teadmisi ka loodusest üldisemalt. Nii on teoses eraldi välja toodud mitmete taimede ja loomade pilte, mille juures on erivärvilises kastikeses sees just pildiloleva liigi kohta mõni huvitav tõsiasi, mis pole puhtalt teaduslik, vaid just mõni peen nüanss, mis on lapsele kergesti arusaadav ning jääb ehk arvupurust paremini meelde ( nt et väikestel jänesepoegadel pole esialgu üldse mingit lõhna, et kiskjad neid metsas ei märkaks või et metskits peab alati magama paljal maapinnal, sest lumes võib ta saada kopsupõletiku). Ning taas on raamatus sees väga kõnekad ja kaunid pildid, ilma milleta poleks muidugi ükski loodust tutvustav raamat pooltki see, mis ta on.
Ning seekordse loomateema lõpetuseks räägiksin pisut veel ühest raamatust, mis küll vaid pooleldi ja vihjamisi loomariiki puudutab, ent nime poolest siia loetellu siiski igati passib. Selleks on Piret Raua „Härra Linnu lugu“, kus peategelaseks üks soliidne ja pisut isepäine härra, kes ei taha olla lind ega taha teha nendele osaks pandud tavalisi tegemisi. Teisisõnu- tegu igati inimeste maailmastki tuttava teemaga- kuidas leida elus oma õige koht, ja just need tegevused, mis just tollele isikule kõige paremini sobivad. Nii proovib Härra Lind olla padi lilleaasal, kuna talle tundub, et see on üks hõlbus amet, kuid seda vaid hetkeni, kuni lehm talle peale tahab istuda … Seejärel otsustab ta olla hoopiski siil, sest siis on ometi kindel tunne, et keegi talle enam otsa ei istu, kuid kui saabub talv, avastab Härra Lind, et kõik siilid heidavad talveunne, kuid temal ei tule kuidagi uni peale …. Nõndamoodi proovib raamatutegelane veel järele üsna mitu erinevat olekut enne kui jõuab toreda, lihtsa ja elujaatava tõdemusega koju tagasi. Ei pea vist enam lisama, et nagu kõigis eelnevalt tutvustatud teostest, ei puudu siingi (autori enese loodud) teksti toetavad pildid, mis on ühtaegu lihtsad ning panevad muigama.
Khm, khm, tuleb välja, et keegi on mu viimase raamatututvustuse Haapsalus linti võtnud ja selle ka Youtube`üles riputanud... Panen ta siis siia blogisse ka rippuma, seda enam, et todasama raamatut, mida antud katkendis tutvustan, on plaanis lähiajal teha ka tollelsamas blogis. Väga imelik ja kuidagi isegi nagu piinlik on ennast igatahes video vahendusel vaadata-kuulata, kohe vot NIIIIII palju oleks norida, et .... Ja on tõeline õnn, et ma ise ei aimanud, et mu etteastet filmiti, muidu oleksin vist nii närvis olnud, et poleks sõnagi suust saanud... ...
15. veebruarist 5. märtsini 2010 oli Vormsi raamatukogus üleval X Nukitsa konkursi raamatute näitus. Teatavasti eraldatakse sel konkursil raamatud kahte kategooriasse - 1) võistleb kirjanik, kus ühtekokku oli nimekirjas 180 raamatut, millest Vormsil leidus 25 raamatut. 2) võistleb kunstnik, kus ühtekokku osales 234 raamatut ning millest Vormsi raamatukogus oli esindatud vaid 29 raamatut. Näitus oli heaks võimaluseks tutvustada ühtsemalt kahe viimase aasta uuemat laste- ja noortekirjandust ning pälvis külastajate hulgas üsna suurt tähelepanu. Peale näituse mahavõtmist on näitusel olnud raamatute laenutuste arv mõnevõrra suurenenud. Kahjuks ei soovinud inimesed kuigivõrd raamatuid hinnata, mis oli ju samuti üheks Nukitsa konkursi eesmärgiks - leida kahe viimase aasta parim omamaine lastekirjanik ning- kunstnik. Aga hindamise huvi on Vormsil olnud leige ka varasematel Nukitsa aastatel ja võib rahul olla ju sellegagi, et rahva huvi teatud tüüpi kirjanduse vastu on taas mõneks ajaks tõstetud.
Väike EELREKLAAM ka.
20. märtsil 2010 on toimumas Vormsi kultuuri päev.
See algab kell 13.00 Vormsi kultuurimajas. Kavas on erinevad Vormsiteemalised loengud, mälestused, mille vahele on põimitud muusikalisi etteasteid. Avatud on kooli käsitööklass, näha saab vanade esemete näitust ning käsitööd saab kohapealt ka kaasa osta. Kell 19.00 on kõrtsis õhtune kontsert, kus astuvad üles erinevad noorte- ja muusikakollektiivid. Kõik huvilised on oodatud!
Selle kopsaka romaani, mil pikkust pisut üle 500 lk, tutvustust sobiks väga hästi alustada autori enda sõnadega, kus ta loo sisu väga tabavalt kokku võtab: „See on lugu raamatutest, millel lasub needus; mehest, kes need raamatud kirjutas, tegelasest, kes põgenes romaani lehekülgedelt, et need ära põletada, reetmisest, luhtunud sõprusest. See on lugu armastusest, vihkamisest ja tuule varjus elavatest unistustest.“ ( lk 194). Omalt poolt lisaksin veel, et see on üks võrratult salapärane ja põnev lugu imeilusas, meloodilises, kujundirikkas keeles ( tramm ronis kikivarvul üles taeva poole!, lk 162, „päev ähvardas kujuneda pikemaks kui „Vennad Karamazovid“, lk 174) See on raamat, millest igas vanuses lugeja peaks leidma iva, mis sunnib raamatu kütkeisse jääma varaste koidutundideni ning ka erinevat tüüpi romaanide austaja peaks midagi leidma – on õuduslugude õõvastavust ( ringikolamised öistel vihmaudustel tänavatel, vanades mahajäetud paleedes ja lagunevates vanadekodudes); on kriminaalromaanidele omast põnevust, sündmuste ootamatuid keerdkäike, kuritahtlikke tegelaskujusid; on lembelugudele lähedast saatuslikku, ilusat ja õrna armastust, mis kestab kauem kui inimelu; on ajaloohuviliste meeli köitvaid Teise ilmasõjaaegse Hispaania meeleolusid ja kirjeldusi. See on teos, kus ei puudu ei elu ega surm, koomika ega traagika, ilu ega inetus, sõprus ega kättemaks ning parim on loo juures see, et sel ei puudu ka ootamatu lõpplahendus! Kogu raamat ise on justkui kirjutatudki minusugusele "raamatute armastajale". Teose atmosfäär on selline raske mahagonikarva, nagu vanad luksuslikud raamatukogud. "Tuule vari" kubiseb raamatupoodidest, raamatukogudest ja üldse raamatutest. Õigemini on lugu küll peamiselt ühest kirjanikust, aga loo käivitajaks oli konkreetne raamat_ Julian Caraxi „Tuule vari“.
Ühe noore poisi, raamatukaupmehe poja Daniel Sempere kätte satub näiliselt juhuslikult eelnimetatud teos. See juhtub ajal, mil 10- aastane Daniel avastab, et ei mäleta enam oma 6 aastat tagasi surnud ema nägu ja isa viib ta lohutuseks ühte väga põnevasse paika – labürindina üles ehitatud ja inimeste eest saladuses hoitavasse Unustatud Raamatute Surnuaeda kusagil Barcelona kesklinnas, kus iga mainitud koha esmakordne külastaja võib selle lõputuilt riiulitelt välja valida ühe raamatu, mida ta unustusse vajumast peab hoidma ning kaitsma. Leitud teos hakkab poisile väga meeldima ja ta asub uurima, kas oleks veel võimalik sama autori teoseid lugeda. Sealt aga hakkavad esile kerkima peadpööritavad sündmused. Tuleb välja, et teose autor, arvatavalt Barcelonas segastel asjaoludel 1936. Aastal maha lastud mees, on salapärase, varjatud ja keerulise saatusega isik, kellest vähesed üldse midagi teavad. Veelgi enam, Barcelona linnas, kus kogu raamatu põhitegevustik toimub, käib ringi maski ja/ või põlenud näoga mees, kes on end maskeerinud üheks „Tuule varju“ tegelaseks, nn Saatanaks ning kelle ainsaks huviks näib olevat kõik Carax teosed kokku osta,kuid seda vaid selleks, et need siis ära põletada. Samuti ajab Carax`i jälgi vastiku kuulsusega julm politseiinspektor Fumero. Nõnda ongi juhtunud, et nimetatud autori teoseid on kogu maailmas väga vähe alles jäänud ning olemasolevate eksemplaride eest makstakse suuri summasid. Loo peategelane aga otsustab ähvardavatele ohtudele vaatamata Julian Carax`i jälgi ajama hakata koos üsnagi markantse kaaslase, pisut kriminaalse taustaga, endise kodutu, ja ülimalt otsekoheseninga mahlaka ütlemise-olemisega Fermin de Torresega. Seejuures satutakse nii kirjaniku erakliku isa korterisse, mis on üle külvatud krutsifiksidega ( seejuures selgub ka traagiline lugu, miks see nii on), kui ka kunagi kirjanikuga seotud eriilmeliste hoonete ja isikute juurde. Mida enam keeruline ja mitmetahuline lugu lahti keerduma hakkab, seda enam tuleb esile Julain Carax ning Daniel Sempere elude hämmastav sarnasus ... Et mitte kogu seikluslikku ja üllatavaid pöördeid täis teose sisu ette ära rääkida, lisan põnevuse lisamiseks veel, et lool on üsnagi üllatav ja traagilinegi lõpp, kust aga ei puudu ka oma muinasjutuline õnnenatuke.
Teiseks leian ma raamatuga väga kiiresti ühise hingamise kui leian sealt enda jaoks tsitaate, mida välja kirjutada, et neid edaspidigi lugeda. Ka selle teose puhul leidsin juba esimestest lehekülgedest peale materjali, mida oma kaustikusse ümber kribada. Näiteks:
· "Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna."
· Keegi ütles kunagi, et hetkel, mil sa jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või ei, oled igaveseks lakanud teda armastamast.
· Ent aastad möödusid rahus. Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu rongid, mis sinu jaamas ei peatu.
Kahtlemata on selle teose kirjutamise ajendiks olnud kurbus raamatute maailma taandumise pärast. Ka Danieli pruut Bea ütleb raamatus, et“ Lugemise kunst on tasapisi välja suremas, see on väga isiklik kombetalitus, sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas. Lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks” (lk 513-514). „Tuule varjus” avaneb see kütkestav raamatute maailm, labürintlik kõiksus, kus on üha raskem orienteeruda, kuid mille suurim probleem paistab vist olevat juba see, et üha vähem inimesi tahavad seal ülepea liikudagi.
Seega raamat, mis peaks olema kohustuslik läbi lugeda igale raamatuinimesele. Erinevates arvustustest on teosele ette heidetud nii liigset sisuliinide hulka, kirjut tegelaskonda, filmilikku ülesehitust kui gootilikku ulmelisust, aga ehk on see kõik siiski andestatav arvestades asjaolusid, et tegu on antud autori esimese täiskasvanutele mõeldud teosega, sest varem on ta kirjutanud peamiselt lastele- noortele ning samuti on autor viimased 15 aastat tihedalt kokku puutunud filmistsenaariumidega?! Igal juhul on väga suureks kiituseks raamatule ka see, et toda peetakse üheks enim läbilöönud Hispaania autori teoseks maailmas Marquezi „Saja aasta üksinduse“ ja Cervantese Don Quijote järel. Mis olekski selle arvestuse kõrval ühele teosele veel parem reklaam?
16. veebruaril peeti Vormsil vastlapäeva. Pealelõunal olid kõik huvilised oodatud kaasa lööma või ergutama vastlavõistlustel, kus nii kooli- kui lasteaialapsed ning ka mõned julgemad täiskasvanud said end erinevatel talispordi- ja naljaaladel proovile panna. Sellele järgnes traditsiooniline vastlaliu laskmine, mis sedakorda toimus kooliesisel parkimisplatsil, kust alla vallamaja manu suundub parajalt pikk kelgurada. Iga huviline võis selleks puhuks kaasa tuua oma isiklikult disainitud sõiduvahendi ja põnevaks ehitud kelke võis tõesti ka siin-seal silmata. Kõige atraktiivsemaks kujunes liulaskjate seas siiski suur punane kelk, millele kohalikud päästjad isiklikult kordamööda hoogu sisse lükkasid, lapsed peal vaimustusest kiljumas. Ühtekokku kestsid pikima liu võistlused peaaegu kella viieni õhtul, kui said ära söödud kohapeal pakutud viimased vastlakuklid ja rüübatud viimane tilk sooja teed. Kohal oli ka kohaliku televisiooni võttegrupp, kes vormsikate vastlategemised linti võttis, üldisemat eluolugi uuris ning paariminutilist jupikest võis näha ka 16. Veebruari Aktuaalse Kaamera lõpuosas.
Kolmapäev, 24. 02 - EESTI VABARIIGI AASTAPÄEV
Meie vabariigi 92. Sünnipäeva auks peeti Vormsilgi mitmeid pidustusi, mis päädisid piduliku aktusega koolimajas. Esmalt toimus Vormsi Püha Olavi kirikus iseseisvuspäevale pühendatud jumalateenistus, lauldi Eesti hümni ning sõna sai ka valla esindaja. Seejärel siirduti edasi Vabadussõja ausamba juurde, kus peeti väike mälestuskõne neile, kes kord meie riigi eest oma elu andnud ning koolipoiss Kaspar Markus Lepp asetas sambale lillekimbu. Pisut peale keskpäeva oli kooli saali kogunenud üksjagu rahvast, nii et toolegi tuli viimastele saabujatele klassidest juurde muretseda. Akadeemiline viisteist hilinejaid oodatud, võis üritus alata. Lühikesed avasõnad koolidirektrissilt ning vallavanemalt kuulatud, astus ette Ivo Sarapuu, kes küll veidi ebakindlalt, kuid muhedalt andis üle vallapoolsed tunnustused Vormsi heaks suure panuse andnud inimestele. Saare esimese aukodaniku tiitli pälvis siin üle viiekümne aasta velskrina töötanud Sofia Zinkova. Alati naerusuise, teotahtelise ja optimistliku suhtumise ning mitmekülgse tegevuse eest anti valla aukiri üle Malle Hokkonenile ja 17 pühendunud tööaasta eest vallasekretär Eidi Lehele. Lisaks tänas kool omalt poolt toimekat abistajat, andes kooli sõbra tunnustuse ja tänukirja üle Meelis Sukkole. Kõiki eelpoolmainituid õnnitlesid vallavanem, volikogu esimees ning Vormsi rahvarõivastes Hedvig andis üle lillekimbud. Seejärel anti sõna lasetaia- ja koolilastele. Kui esimesed olid esindatud peamiselt muusikaliste etteastete ning luulega, siis kooliõpilased andsid lisaks ka põhjaliku ajaloolise ülevaate Eestimaa varasemast ajaloost, rahvauskumustest ning ärkamisaja tähttegelastest, tänu kellele oleme täna suuresti need, kes oleme. Tekstilise osa vahele taas paar laulu ja talharpa lugu ning viimasena astusid üles ka kohalikud pedagoogid. Sedakorda omapärase tagasivaatega 30 aasta taha, mil meie maa alles NSV Liidu koosseisu kuulus. Laval olid punaste kaelarättidega varustatud komnoored, kes ülistasid omaaegses liialdatud positivismis tööd ja kodumaad, ent lõpetasid siiski paslikumas toonis, lauldes metsavendade elust. Peale ametliku osa lõppu aga oli aeg sünnipäevale kohaselt asuda tordi- ning kohvilauda.
Olen alati raamatute puhul kõrgelt hinnanud nii kirjaniku hästi jooksvat sulge kui ka nauditavaid arutlusi kõikvõimalikel elulistel teemadel, mis ei lähe liiga sügavmõttelisteks, tõsiteaduslikeks. Selles raamatus leidsin nii seda kui teist. Kui eelpoolroodule lisada veel paras annus puhast seikluslikkust ja muhedalt teravat eneseirooniat, polegi enam niiväga imestada, miks antud teosele 2002. aastal ka mainekas Bookeri auhind välja jagati. Mind aga häiris õige pisut teose pealkiri – Pii elu viitab kuidagi liiga üheselt, et tegu võiks olla millegi matemaatilisega ning teisalt ei räägi raamat kindlasti mitte ka kogu Piscine`i elust, vaid kõigest selle ühest, ehkki kahtlemata väga olulisest, etapist. Aga see on pigem suusoojaks öeldud, et kui väga tahta norida, siis … Oleks võinud olla midagi ligitõmbavamat, seikluslikumat … Aga üldpilti vaadeldes siiski tühine pisiasi.
Raamat koosneb kolmest osast. Esimene on tutvustav-sissejuhatav, nö eellugu. Teose peategelaseks on India päritolu noormees nimega Pii, täisnimega Piscine, kes elab oma loomaaiapidajast vanemate juures Pondicherrys. Siin saab ta palju teada erinevatest loomadest, nende pidamisest tehislikes tingimustes ning autor arutleb ka selle üle, kui valesti arvavad need, kes leiavad, et loomaaiad on seal elavatele loomadele vanglaks. ( lk 26 - 29). Samuti on siin päris nauditavaid ja omanäolisi arusaamu usust – nimelt otsustab Pii veel Indias elades ühekorraga austada kolme religiooni – nii kristlust, hinduismi kui islamit ning leiab neis kõigis ühevõrra head, teineteisele sarnastki ning arutleb üldse seeüle, miks peaks inimesel olema vaid üks vankumatu usk, kui sama hästi võiks neid olla mitu?
Teine ja ühtlasi pikim raamatu osa kirjeldab 227 päevast mereretke üle India ookeani. Kohe reisi algul toimub laevahukk, millest ainsa inimesena jääb ellu Pii, kes satub päästepaati koos erinevate loomadega – sebra, orangutani, hüääni ja bengali tiigriga. Loodus teeb üsna kiiresti paadis omad valikud ( ettevaatust nõrganärvilised! - mõned nö loodusliku valiku toimumise asjad on raamatus üsnagi eredad, ehmatavad ja võikad - kui kardate traumat, jätke peatükid 41. – 50 lugemata, kuigi seda tehes riskite samas ka sellega, et jääte ilma olulisest osast raamatu tegevustikust.) Paari esimese päeva jooksul on ainsateks ellujääjateks paadis Pii ning tiiger. Järgneb paeluv, filosoofiline ja usutav lugu uskumatust seiklusest, kuidas jääda kleenukese 16 - aastase noorukina ellu pisikeses päästepaadis koos sinust 3 korda suurema metsiku kiskjaga ja seda veel ligemale terve aasta jagu ning üsnagi karmides mereoludes! Teose viimane osa jutustab lühidalt, kokkuvõtlikult ning mitmes filosoofilises plaanis Pii pääsemise loo.
Kui sa oled kasvõi natukene rohelise mõtteviisiga, siis SEE raamat lihtsalt ei saa sind külmaks jätta!! Minu meelest on see seni eesti keeles ilmunud keskkonnahoidlikkuse teemaline parim raamat. Ühtaegu toredasti, inimesega samastuvalt kirjutatud ja ka praktiliselt kasutatav. Ütleksin isegi, et omal moel rohelise(ma)ks saamise piibel. ( lk 191-192). Boonust lisab raamatule seegi, et see on trükitud vanapaberile ning autor kutsub isetult üles rahvast seda raamatut pigem laenutama kui ostma või kui tingimata peab ostma, siis mitme peale. Isiklikult mina tegin raamatuga nii seda kui teist - esiteks laenutasin selle omaenese raamatukogust, lugesin läbi ja sattusin sellest nii suurde vaimustusse, et lasin raamatu ka enesele kinkida! Mis veel hea, see raamat pole ainult Eesti-keskne, see räägib ka mujal maailmas toimuvast. Kuna autor on elanud vahelduva eduga nii Eestis kui Ameerikas, siis on tal olnud hea võimalus kaht riiki, kaht elustiili võrrelda ( õnneks, õnneks- Eesti kasuks!). Samas sisaldab teos ka selliseid mõtlemapanevaid teemasid nagu Aafrika näljahäda, üleilmne kliimasoojenemine, naftavarude lõppemine, Hiina odav tööjõud, liiga kiire rahvastikukasv, geenmuundatud toidud ja nende mõju meie tervisele jpm. Raamatust võib leida terve hulga põnevaid veebilinke, kus saab teada tohutul hulgal teaduslikumat ja vähem teaduslikumat infot kõigil keskkonda puudutavatel teemadel nii eesti kui inglise keeles, alates vanapaberist, taaskasutusest kuni ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja loomkatseteni välja. Üks põhjus, miks see raamat mulle niiväga meeldis , oli teatav äratundmine, et ka mina olen pärit umbes sarnastest tingimustest nagu autorgi. Võib öelda, et nõukogude inimene ( ja laps, nagu mina siis olin) oligi teatud mõttes sunnitud olema roheline, sest teisiti polnud võimalik. Liikus vaid klaastaarat, mida sai kasutada lõputult, kilekott oli defitsiit ja neid kasutati taas ja taas kuni neilt värvilised pildid pealt olematuks kulusid, oma maja ja maalapikest omades läks enamik toidujäätmetest loomadele söögiks või komposti ja sealt edasi aiamaaväetiseks, nii koduses majapidamises kui aias kasutati looduslikke kaitse- ja puhastusvahendeid, sest poest polnud mingid kemikaale saada. Mis kõige tähtsam- inimesed teadsid, mida , kus ja millal kasutada. Olid teada taimed, mis tõrjuvad eemale aiakahjureid, olid teada ohutud vahendid, millega midagi puhastada jne. See oli mulle palju-palju aastaid iseendastmõistetav ja siiani tundub võõristav kasutada üldtuntud ja toimivate võtete asemel mingit kahtlast poest ostetud pulbrit või vahtu, mis küll lõhnab hästi ja tundub tõhusalt toimivat, aga – kuidas see tegelikult pikemas perspektiivis mõjub, mis saab sellest pulbrist või vahust kui ta jõuab tagasi looduse ringkäiku? Autor arutleb kaasakiskuvalt, mõtlemapanevalt ja kohati mõnusalt eneseirooniliselt teemadel, mis saab plastikjubinatest, tohututest kilekotihordidest, mida meile kaubanduskettidest igapäevaselt lausa peale surutakse ja mida me praktiliselt ei kasutagi, siis, kui meie oleme need prügikasti visanud; kas me oleme kunagi mõelnud, kuidas mingi kaup meieni jõuab või kui palju loodusressursse kulub ühe või teise asja tootmiseks? Kui palju kulutab mingi konkreetse kauba tootmine meie puhast õhku, vett, kütuseid, inimtööjõudu jne? Sellest kõigest räägitakse raamatus ikka ja jälle ning see jääb südant piinama. Tunnistan ausalt, mina polnud sellele seni tõepoolest eriti tõsiselt mõelnud, kuigi võisin mõningase rahuldustundega tõdeda, et kilekotivastane olen olnud kogu aeg ja nii kodu- kui arstikeemiale olen samuti eelistanud looduslikke võtteid. Aga palju uut ja vägagi mõtlemapanevat infot andis antud teos kaheldamatult. Olen täheldanud enda juures juba ka teatavaid muutusi- sorteerin nüüd hoolsamalt prügi, uurin poes võimalusel, kas ostetav kaup on ikka kodumaist päritolu ( nipp on selles, et sageli on pakendil küll omamaise firma nimi, aga see firma võib olla vaid toote pakendaja v transportija ning purgi v pudeli sisu on toodetud hoopis kaugel Poolas, Ukrainas või tont teab kus ). Teisalt pani mind ikka ja jälle hämmastama kui hoolimatud, mõtlematud või lihtsalt rumalad on inimesed, kes vist küll kunagi oma arutu tarbimise või käitumise tagajärgedele ei mõtle, sest kuidas muidu seletada nt maailmameredes ringi ulpivaid prügimägesid, mis tapavad tohutult kalu, merelinde ning-loomi või iga aastaga drastiliselt suurenevaid prügimägesid kõikjal maailmas? Samuti paneb oma tarbimise, ostude üle mõtlema kui loed selliseid võikaid ridu: ( Lk 95, 97 (olukord Hiina tehastes) ).Omaette huvitavad kõnesolevas teoses olid eraldi kastikestesse paigutatud infotahvlid pealkirjaga Kas teadsid, et …., kus sees hulganisti fakte, nippe jm põnevat. Muuseas sai neist lugeda:
*Üks konteineritäis vanapaberit säästab vaid 1 puu elu!
*Inimtegevus on põhjustanud rängima liikide massilise väljasuremise pärast seda, mis toimus dinosaurustega 65 miljoni aasta eest. Ekspertide arvutused näitavad, et taime- ja loomaliigid surevad praegu inimtegevuse tõttu välja umbes 1000 korda „looduslikust tasemest“ kiiremini.
’Ühe auto nahast istmekatte valmistamiseks kulub 7-15 lehma nahk ja te ei taha teada, kuidas neid (loomi) tapetakse.
*Enamik kosmeetikafirmasid katsetab oma tooteid eelnevalt loomade peal. Nt pritsivad nad hiirtele või jänestele kemikaale silma v aetakse nad mürgiste aurudega kambrisse, et näha, kuidas ja kui kaua nad seal vastu peavad.
* Igal aastal sureb sadu tuhandeid mereloomi ( vaalu, kilpkonni jt), sest nad neelavad hõljuvaid kilekotte, pidades neid toiduks. Surm saabub kas lämbumise või ummistunud soolestiku tõttu. Hiljuti leiti Soti rannikuvetest surnud vaal, kelle kõhus oli üle 800 kg plastikut ja kilet.
* Ka nn säästupirn kuulub ohtlike jäätmete hulka, kuna sisaldab selliseid keemilisi elemente nagu volfram, baarium ja elavhõbe. Neid ei tohi visata tavaprügisse vaid peab viima eraldi kogumispunkti.
* Pudelite taaskasutamine ei tähenda sõna-sõnalt taas kasutamist- st neid ei steriliseerita kuna plast ei talu nii kõrgeid temperatuure, vaid töödeldakse ümber: lõigatakse tükkideks, sulatatakse … See kõik on aga suur energiakulu ja pealegi saab plasti uuesti kasutada vaid üheainsa korra!
*Kõige kahjulikum on keskkonnale veiseliha tootmine ( 1 kg veiseliha tootmiseks kulub 20 korda rohkem veereostust kui sama koguse makaronide peale) , teisel kohal on sea- ja kolmandal kanaliha. Kõige ohutum on juurviljade tootmine.
* Importviljadest on tervisele potentsiaalselt ohtlikud virsikud, maasikad, õunad, pirnid, viinamarjad, kurgid, tomatid, kartulid. Kõige probleemsemad neist Hispaania, Hollandi, Poola, Itaalia ja Belgia kaubad. Kõige lihtsam viis ennast kaitsta - kui kahtled vilja päritolus, koori see enne söömist, sest tihti immutatakse importviljade koori pikema säilivuse ja parema välimuse nimel kemikaalidega, mille alusaineks on olnud nt nafta.
Tere hea blogilugeja! Et tänapäeva maailm liigub aina hoogsamalt virtuaalmaailma suunas, peame meie, selles ilmas elavad inimesed ja asutused, selle vooluga tahes-tahtmata mingil moel kaasa minema. Üheks selliseks võimaluseks on pidada oma väikest blogi ehk võrgupäevikut, kus kajastuvad konkreetse asutuse, siinkohal siis Vormsi raamatukogu, tegemised, lugemised, olemised.
Siinses pisikeses lugemistoas hakkan kajastama peamiselt omi lugemiselamusi, mis on valitud eeskätt Vormsi raamatukogu fondist, aga siiski samas üsnagi subjektiivselt. Edaspidi hakkan kindlasti tutvustama ka oma kodusaare aja- ja ilulugu, loodetavasti nii sõnas kui pildis. Samuti tahan anda siin parema ülevaate Vormsi raamatukogu ajaloost ning kajastada jooksvalt ka raamatukogu tänapäeva- milliseid üritusi siiin toimub, kes seda asutust külastavad, mida lugejad eelistavad- sõnaga, kuidas kulgeb väikese Vormsi raamatukogu igapäev. Ja et ma olen ka nii umbes veerand kohaga vabatahtlik kaasautor kohalikele kobrulehtedele, siis avaldan enda poolt lehtedesse saadetu ka siinses blogis, et oleks parem ülevaade, mis ja kuidas siin salapärasel pisikesel saarel üldse toimub. Ja kui kellelgi on soovi, siis ei taha ma ennast pidada ka selle blogi ainuautoriks, vaid igaüks, kellel Vormsi saare, siinsete lugemiste, raamatukogu, aga ka kõige muuga mingeid kokkupuuteid, mälestusi, tähelepanekuid tekkinud või tekib, on ka need lood oodatud aadressile: vormsiraamatukogu@gmail.com Ning sobivuse/ võimaluse korral riptan ka need antud blogisse üles.
