Aprillikuine seminar ( 4.04.2011 Haapsalu)

Seekordne seminar möödus kuidagi eriti kiirelt ning oli ka (minu suureks rõõmuks) üdini kirjanduslik.

Esmalt oli hommikune kohtumine ajakirjaniku ning kirjaneitsi Kärt Hellermaga, kes rääkis väga kenasti, viisakalt, üldistavalt oma elu- ja loometeest. Tema vanemad olid mõlemad haritud inimesed- isa ajaloolane, ema pedagoog, ning nende ühine arvamus oli, et ühel naisterahval, olgu selleks pealegi nende endi lihane tütar, ei peaks oma nina toppima mehisesse ajakirjandusmaailma. Kärt Hellerma nimelt alustas oma ajakirjanikutöödega 1980. Aastate keskel ning rääkis värvikalt ka nn muutuste ajastu, 1990. Aastate ajakirjanduse telgitagustest- kuidas toimusid üleöö lehetoimetuste ühinemised või kaotamised, millistel teemadel ja kuidas seda tehti. Sellest jäi kummitama mõte, et kuigi sel ajastul olid ajakirjandusel omad miinused, olid tollal siiski veel tänasest märksa paremini võimalik kirjutada kultuurist, avaldada näiteks põhjalikke kirjanduse, muusika või teatri arvustusi, analüüse, ülevaateid.
Oma esinemise teises pooles aga rääkis Kärt Hellerma oma kujunemisest ajakirjanikust kirjanikuks. Oma esimese raamatu, romaani pealkirjaga „Alkeemik“ avaldas ta alles 40-aastasena, aastal 2000 ning teda tembeldati algul pisut halvustavalt järjekordseks „naiskirjanikuks“. Ehk siis inimeseks, kelle kirjutisi ei maksa võtta ülearu tõsiselt. Kirjanik arutles pikalt selle üle, et naistel on Eesti kirjanduses kergem läbi lüüa siis kui alustatakse esiteks võimalikult noore(ma)na ning kindlasti just luuletajana.

Kärt Hellerma seniilmunud teosed:
„Alkeemik“, romaan ( 2000)
„Kassandra“, romaan ( 2000)
„Avanenud ruum“, artiklid ja esseed 1991 -2006 ( 2006)
„Kohanenud kirjandus“, kirjanduskriitika 1987 -2006 ( 2006)
„Ma armastasin David Copperfieldi“, novellikogu ( 2007)
„Sinine missa“, reisikirjad (2008)
„Õrnad kõrvad“, lastejutt (2010)

Peale väikest pausi jätkus seekordne seminar Krista Kumbergi ülevaatega 2010. Aasta laste- ja noortekirjandusest. Oma mõjusalt humoorikal ja pisut ka ironiseerival moel tõi ta meie ette kogu möödunud aasta varasalve. Halbadest raamatutest ei hakka siin uuesti rääkima, ent selle lõppu jäi pidama vaid pisike nukker tõdemus- Eesti algupärasest lastekirjandusest on peaaegu sama hästi kui kadunud hea, lööv karakter!, paremad meeldejäänud toon aga ära ka siinkohal:

Parim luuleraamat
«Karukell ja kellakaru» – Peeter Volkonski

Parim aimeraamat
«Risti-rästi läbi Eestimaa» – Kristjan Jaak Kangur, Eva Kolli, Ruth Laane, Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Kersti Tormis

Eelkool
«Kiisu raamat» – Heli Illipe-Sootak
«Mannikese lugu» – Aidi Vallik

Noorem kooliiga
«Tobias ja teine B» – Piret Raud
«Seiklus salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas» – Kaspar Jancis
«Õuduste kool» – Grigori Oster

Keskmine kooliiga
«Kiilivõrendik» – Eva Ibbotson

Noored
«Nullpunkt» – Margus Karu

Lisaks kiitis Krista veel nii mõndagi hääd omamaist üllitist, nagu näiteks:

Kass, K. „Nõianeiu Nöbinina“ - kui väikese nõia eestimaist varianti

Reinaus, R „Täiesti tavaline perekond“ – mis, nagu selgub, polegi nii tavaline – huvitav ülesehitus, kus paralleelselt nö tavaline raamatutekst ja tänapäevane, populaarne blogitekst

Tomusk, I. „Pöörane puhkus Parakatkul“

Hellerma, K. "Õrnad kõrvad" - kui teistsuguse vaatenurga alt laste maailmale, selle hirmudele ja üksindusele lähenev raamat

em>Saksatamm, M. „Külaline Okidoki planeedilt“

Veigel P. „Riks ja Säde, aiasõbrad“ – tore ja avastamislusti täis raamat väikematele lastele, mis paneb ka täiskasvanud aias elutsevatele mutukatele teise, senisest soojema pilguga vaatama.