Soojema aja tegemisi

Aeg lendab tuuletiivul ja märkamatult on suvest saanud sügis. Vahepeal on tegemisi olnud nii palju, et blogi on tahaplaanile vajunud. Mis aga ei tähenda muidugi, et Vormsil enam ei tegutsetaks. Otse vastupidi ning niisiis riputangi tagantjärele üles mõned kevadsuvised meenutused tegevustest ja üritustest:

EMADEPÄEV

Ka sel aastal, nagu saarel juba vahvaks tavaks saanud, kogunes kaunil, soojal ja päikselisel pühapäeval, 8. Mail, Vormsi rahvamajja kenake hulk rahvast, et üheskoos meeleolukalt emadepäeva tähistada.
Nagu juba traditsiooniks kujunenud, kuulasime esmalt mahukat avakõnet volikogu esimehelt hr Ivo Sarapuult. Sellele järgnes aga rõõmsameelne ning mitmepalgeline laste kontsert.
Esmalt said sõna lasteaia mudilased, kes seekord laulmise kõrvalt ka tantsisid, pilli mängisid ja vahvaid luuletusi lugesid.
Nende järel astusid ette juba koolilapsed, ikka vanuse järjestuses noorematest vanemate poole- ka neilt saime kuulda nii mõnedki toredad laulud, pillilood ning hiljem ka väikese ühistantsu. Kontserdi lõpuosas aga esinesid pisikese üllatusena koos lastega juba lapsevanemadki - esmalt piduliku päva meeleoluga hästi haakuv „Tuulevaikne öö“ Gerdi ja Kaspar-Markuse laulu-ning kitarriduetilt ja seejärel mitmetahuline line- tantsuseltskond, kes esitas 3 erinevas stiilis line-tantsu.
Sellega oligi piduliku kontserdi osa lõppenud ning kõik, kel soovi, võisid osa saada kenast väikesest kohvi- ja tordilauast, mille olid eriti ära teeninud tublid esinejad, aga ka ülejäänutel oli seal hea võimalus sõprade- tuttavatega kohtuda, laste lusti jagada või niisama mõtteid mõlgutada.
Igal juhul oli seekordnegi emadepäev Vormsil igati meeleolukas.


ALEKSEI TUROVSKI LOENG

26. mail toimus Vormsi koolis linnukonverents. Kogu kooliaasta jooksul olid lapsed hoolikalt ette valmistanud oma uurimustöid lindudest. Mai alguseks olid tööd valmis, vaatlused tehtud ning välja valiti parimad. Nende autoritel oligi konverentsi algul võimalus oma tööd pisut lähemalt tutvustada. Igaüks õpilastest tegi seda pisut omal moel, omast vaatenurgast ning neid kõiki kuulas ka tuntud zooloog, konverentsi erikülaline hr Aleksei Turovski.
Too hali habemega lüheldast kasvu härra sai sõna peale kohalike etteasteid ning ta kõneles ennastunustavalt ning haaravalt terve tunni. Kuigi ta esiti lubas, et räägib, nagu konverentsi teema nõuab, vaid lindudest, juhtus tegelikult, et kogu kuulajaskond sai palju uut ja põnevat teada mitte ainult sulelistest, vaid kogu loomariigist. Ka külaline ise rõhutas, et ta on hariduselt spetsialiseerunud parasitoloog ning võib vabalt juhtuda, et tema jutt kaldub iseenesest ka lindude parasiitidele ning loodetavasti publik selle peale väga ei pahanda. Ja kuigi parasiitidest seekordses loengus tegelikult väga juttu ei tulnud, oli loeng siiski ääretult huvitav ning aeg lausa lendas. Kuulda oli nii mõnegi soovi, et sellist loengut võiks pikematki kuulata. Selleks aga avaneks ka suurepärane võimalus, kui vaid võtta vastu tuntud külalise kutse teha sügisel, septembrikuus ühiskülastus Tallinna Loomaaeda, kus hr Turovski viib läbi pikki ning informatiivseid matku, mis tema kinnitusel kestavad umbes 4 tundi.
Kuna paljud lapsed olid oma uurimisobjektiks valinud meie ühe suursugusema ning silmapaistvaima linnu luige, tuli see lind mitmel moel teemaks ka külalisloengus. Saime teada, et kühmnokk-luik ongi meie suurim lind, kes võib täiskasvanuna kaaluda kuni 12 kg ( võrdluseks- raskeim lind, kes veel üldse õhku suudab tõusta, kaaluvat 16 kg) ning oma iseloomult on see pealtnäha süütu ja malbe lind üsnagi riiakas- kippudes kallale minema ka endast tugevamatele isenditele, nt pelikanidele, kes tunduvad oma kogult küll luigest suuremad, kuid kaaluvad tegelikult vaid 6-7 kg, kuid on oma ülitugeva noka tõttu luigele väärilised vastased.
Samuti andis hr Turovski põhjaliku ülevaate sellest, miks linnud siiski on nii kerged, kuidas nad suudavad läbida nii kiiresti uskumatul pikki vahemaid, seejuures kõrgetes ja väga pakaselistes õhumassides ära külmumata. Tõelisele oma ala entusiastile kohaselt kaldus külalise jutt küll vahepeal lindudest väga kaugele ning jutu sisse põimis ta hulgaliselt huvitavaid fakte nii hiidkaheksajalgadest kui vaaladest, kuid jõudis viimaks siiski õnnelikult tagasi alguspunkti.
Saime teada, et suled on loomariigis kõige soojapidavam materjal üldse, ehkki sulestiku eest tuleb ka hoolitseda - linnud võiavad end korrapäraselt spetsiaalses näärmes toodetava ainega, mis ei lase sulgedel kunagi läbi vettida, samuti lendavad linnud alati vastutuult, et külm õhk neile sulgede vahele ei saaks puhuda.
Samuti annab lindudele kergust juurde nii omalaadne luustik – nende luud on seest õõnsad - , kui ka eriline hingamiselundkond –neil on lisaks kopsudele olemas nii eesmine kui tagumine õhukott, milles hapnik ühtlaselt jaotub, nii, et linnul on võimalik seda tarbida just nii palju, kui mingil hetkel vajalik. Oli üllatav teada saada, et linnud hingavad sisse noka peal asuvate sõõrmete kaudu, kuid välja tuleb õhk neil hoopis nokaservadest ( nö läbi suu) …
Usun, et igaühel, kes antud loengul viibis, on mäletada mõni tore tõik tuntud zooloogi jutust, igaüks sai midagi uut ja põnevat meid ümbritseva mitmekesise loomariigi kohta teda ning et sügisel on igati põhjust hr Turovskile Tallinnasse matkakülaliseks minna.


JÄÄÄÄRE SÜDASUVINE VÄRV

21. juuli sumedal loojangueelsel päeval oli Vormsi kiigeplatsile kogunenud kenake hulk inimesi, kes vaikselt omavahel juteldes ootasid ühe omanäolisema Tartu bändi etteaste algust. Lava kõrval seisis ka heledate kirjadega märgistatud buss, et kellegi ei tekiks kahtlust, kas aeg ja koht on ikka õige- suur valge kiri bussiseinal andis teada, et Vormsile on juba teist aastat järjest külla jõudnud ansambel Jäääär, kel sel suvel saab koos mängitud juba 20 aastat.
Veidi peale kella üheksat õhtul nad alustasidki ja nii nagu solist Jaan Sööt lubas, nii ka oli - kontserdiga anti kena läbilõige bändi enam kui paarikümne kooskäidud aasta jooksul kogunenud repertuaarist. Alustuseks mängiti Jääboileri aegadest hästituntud ilus ja mõtlik „Telegramm“ , millele järgnes ridamisi teisi rohkem või vähemtuntud lugusid Jääääre erinevatest koosseisudest ning plaatidelt. Tuleb tõdeda, et sumedasse ja lõhnavasse kergelt äikesejärgsesse õhtusse sobisid need elust ja inimestest, suhetest ja oludest pajatavad romantilise alatooniga lood küll ülimalt hästi. Eriti tore, et nad olid oma Kaunite Kontsertide tuurile kaasanud ka 2 naisterahvast- Ann kuut poogenpillidega ning Tuuli Taul nii taustalaulja kui vokalistina- nimelt kõlas ka juubelituuril tema seni enimtuntud „Sa oled minuga“ ning Jaaniga kahasse esitati ka imekaunis „Ükssarve silmade“ laul.
Loojangu eel tehti väike veerandtunnine paus, mille ajal rahvas sai pisut selga sirutada ning pisitasa hämarduval platsil ringi jalutada. Inimesi oli kuulama tulnud just parasjagu, kuigi meie oma saare rahvast oli näha suhteliselt vähe ning selle põhjust ei teagi – kas on see teisest Eesti otsast pärit bänd läänlastele siinkandis nii vähetuntud, peeti piletiraha liiga suureks või peitus põhjus kusagil mujal, ei teagi tagantjärele öelda.
Bänd oli peagi tagasi, et rahvast veel teisegi kolmveerandtunnise kontserdipoolega rõõmustada. Seal tuli esitusele juba ka soovilugusid, esmalt mängiti täiesti spontaanselt ette vaheajal neilt palutud üks nende vähestest ( kui mitte ainuke) venekeelne laul „Taina“ ning peale ametlikku lõpulugu, kindlasti nende üht enimtuntud „Lume värvi“, ei tahetud bändi kuidagi lavalt ära lasta ning plaksutati nad tagasi veel kaheks lisalookski, milleks osutusid hoogne „Juudioja polka“ ( „Su silmades on üks roos“) ning seekordse kena ning meeldejääva kontserdielamuse lõpetuseks esitati „Üksinduse valss“.

Aprillikuine seminar ( 4.04.2011 Haapsalu)

Seekordne seminar möödus kuidagi eriti kiirelt ning oli ka (minu suureks rõõmuks) üdini kirjanduslik.

Esmalt oli hommikune kohtumine ajakirjaniku ning kirjaneitsi Kärt Hellermaga, kes rääkis väga kenasti, viisakalt, üldistavalt oma elu- ja loometeest. Tema vanemad olid mõlemad haritud inimesed- isa ajaloolane, ema pedagoog, ning nende ühine arvamus oli, et ühel naisterahval, olgu selleks pealegi nende endi lihane tütar, ei peaks oma nina toppima mehisesse ajakirjandusmaailma. Kärt Hellerma nimelt alustas oma ajakirjanikutöödega 1980. Aastate keskel ning rääkis värvikalt ka nn muutuste ajastu, 1990. Aastate ajakirjanduse telgitagustest- kuidas toimusid üleöö lehetoimetuste ühinemised või kaotamised, millistel teemadel ja kuidas seda tehti. Sellest jäi kummitama mõte, et kuigi sel ajastul olid ajakirjandusel omad miinused, olid tollal siiski veel tänasest märksa paremini võimalik kirjutada kultuurist, avaldada näiteks põhjalikke kirjanduse, muusika või teatri arvustusi, analüüse, ülevaateid.
Oma esinemise teises pooles aga rääkis Kärt Hellerma oma kujunemisest ajakirjanikust kirjanikuks. Oma esimese raamatu, romaani pealkirjaga „Alkeemik“ avaldas ta alles 40-aastasena, aastal 2000 ning teda tembeldati algul pisut halvustavalt järjekordseks „naiskirjanikuks“. Ehk siis inimeseks, kelle kirjutisi ei maksa võtta ülearu tõsiselt. Kirjanik arutles pikalt selle üle, et naistel on Eesti kirjanduses kergem läbi lüüa siis kui alustatakse esiteks võimalikult noore(ma)na ning kindlasti just luuletajana.

Kärt Hellerma seniilmunud teosed:
„Alkeemik“, romaan ( 2000)
„Kassandra“, romaan ( 2000)
„Avanenud ruum“, artiklid ja esseed 1991 -2006 ( 2006)
„Kohanenud kirjandus“, kirjanduskriitika 1987 -2006 ( 2006)
„Ma armastasin David Copperfieldi“, novellikogu ( 2007)
„Sinine missa“, reisikirjad (2008)
„Õrnad kõrvad“, lastejutt (2010)

Peale väikest pausi jätkus seekordne seminar Krista Kumbergi ülevaatega 2010. Aasta laste- ja noortekirjandusest. Oma mõjusalt humoorikal ja pisut ka ironiseerival moel tõi ta meie ette kogu möödunud aasta varasalve. Halbadest raamatutest ei hakka siin uuesti rääkima, ent selle lõppu jäi pidama vaid pisike nukker tõdemus- Eesti algupärasest lastekirjandusest on peaaegu sama hästi kui kadunud hea, lööv karakter!, paremad meeldejäänud toon aga ära ka siinkohal:

Parim luuleraamat
«Karukell ja kellakaru» – Peeter Volkonski

Parim aimeraamat
«Risti-rästi läbi Eestimaa» – Kristjan Jaak Kangur, Eva Kolli, Ruth Laane, Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Kersti Tormis

Eelkool
«Kiisu raamat» – Heli Illipe-Sootak
«Mannikese lugu» – Aidi Vallik

Noorem kooliiga
«Tobias ja teine B» – Piret Raud
«Seiklus salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas» – Kaspar Jancis
«Õuduste kool» – Grigori Oster

Keskmine kooliiga
«Kiilivõrendik» – Eva Ibbotson

Noored
«Nullpunkt» – Margus Karu

Lisaks kiitis Krista veel nii mõndagi hääd omamaist üllitist, nagu näiteks:

Kass, K. „Nõianeiu Nöbinina“ - kui väikese nõia eestimaist varianti

Reinaus, R „Täiesti tavaline perekond“ – mis, nagu selgub, polegi nii tavaline – huvitav ülesehitus, kus paralleelselt nö tavaline raamatutekst ja tänapäevane, populaarne blogitekst

Tomusk, I. „Pöörane puhkus Parakatkul“

Hellerma, K. "Õrnad kõrvad" - kui teistsuguse vaatenurga alt laste maailmale, selle hirmudele ja üksindusele lähenev raamat

em>Saksatamm, M. „Külaline Okidoki planeedilt“

Veigel P. „Riks ja Säde, aiasõbrad“ – tore ja avastamislusti täis raamat väikematele lastele, mis paneb ka täiskasvanud aias elutsevatele mutukatele teise, senisest soojema pilguga vaatama.

EV 93. aastapäev Vormsil

24. veebruari kärekülmal ja päikselisel talvepäeval oli Vormsi seltsimajja kogunenud kenake hulk rahvast, et tähistada üheskoos pidulikult EV 93. aastapäeva.
Avasõnu saime kuulda volikogu esimehelt Ivo Sarapuult, seejärel oli kord väikeste esinejate käes. Kuigi lasteaed seekord üles ei astunud, olid see-eest täiesti olemas koolilastest nooremad – nii 1. -2. Kui 3. -4. Klass esitasid paar temaatilist laulu. Nende järel lõid aga kandleloo lahti kohalikud naised.
Peale muusikalist vahepala jõudsid kätte pidulikud hetked, mil vallaesindajad Jaak Kaabel ja Ivo Sarapuu asusid tunnustama meie saare tublimaid. 2011. Aastal pälvis Vormsi aukodaniku tiitli põline rannarootslane, sitke ja optimistlik kauane majakavaht Oskar Friberg, keda küll saalis kohal polnud ( eks kõrge vanus ja pikk tee külakeskusse ole oma töö teinud), kuid kellele kogu saarerahva tunnustus lubati pealelõunal koju Norrbysse kätte viia. Lilli ja tänukirju said ka teised saare aktiivsed kogukonnaliikmed -
Alla Lääts – alatise abivalmiduse ja tähelepanelikkuse eest;
Ege ja Gert Kanarbik – hästitoimiva perefirma eest;
Jaana Valm – kui alati särav ja sõbralik poe töötaja,
Age Kõiveer – Vormsi pilli talharpa propageerimise ja Vormsi Kultuuripäeva traditsiooni elushoidmise eest;
perekond Kisler - kui saare praegune ainuke suurpere
Hardi Kinnas – Vormsi kinoõhtute korraldamise ja ühistegevuse arendamise eest;
Gert Soomuste – Vormsi spordielu edendamise eest;
Andri Meriloo – pikaajalise koostöö eest Vormsi valla inimeste ravimisel;
Üllar Hinno - Vormsi turismi arendamise ja saart tutvustava voldiku loomise eest;
Vormsi kõrts Krog No 14 – Vormsi 2010 a kultuurielu elavdamise eest;
Rälby külaselts – eduka külaseltsi tegevuse eest;

Peale autasustamise lõppu astus rahva ette aga muhe ja sõnaosav poliitik Hardo Aasmäe, kes rääkis lihtsas keeles ja loogiliste näidete varal meile kõigile vajalikel teemadel, nii et võib öelda - ta püüdis tuua tähtsat ja kõrget poliitikat ka tavainimeseni. Ta meenutas, kui õnnelik on õigupoolest Eesti ja selle inimesed võimaluste ja olude tõttu, mida oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks, kuid mis seda maailma mastaapides tegelikult ei ole. Nt kogu maailmas on ühtekokku 7 miljardit inimest, kellest vaid 1 miljard moodustab nn „kuldse miljardi“. Tollesama kuldse miljardi hulka loetakse ka kogu eestlaskond - need on inimesed, kes oskavad lugeda ja kirjutada, kel on vaba ligipääs haridusele ning kes ei pea elama pidevas sõjaolukorras kusagil poliitiliselt konfliktses piirkonnas. Hr Aasmäe meenutas ja tõi paralleele ka saja aasta tagant, mil paljud tänaseks sisseharjunud süsteemid ( nt pangandus, jäätmekäitlus jms) olid samuti olemas, kuid toimisid pisut teisel ja ehk isegi palju efektiivsemal moel ning mille üle seetõttu küllap igaühel tasuks veelkord mõelda.
Peale ametliku osa lõppu aga oligi aeg asuda riigi tähtpäeva tähistama veidi vabamal moel – lüües kokku sampuseklaase, maitsetes torti ja puuvilju ning kohtudes teiste kaassaarlastega.

Enimloetud raamatud Vormsil 2010. aastal

1. Laanem, T. "Sidrunid ja siilid"
2. Lindgren, A. "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja"
3. Coelho, P. "Võitja on üksi"
4. Petrone, J. "Minu Eesti"
5. Pulkkinen, R. "Piir"
6. Kidd, S. M. "Mesilaste salajane elu"
7. Eelrand, H. "Anne Veesaar - elus, see on kõige tähtsam!"
8. Lindmäe, L. "Iidse teadmisega õnnistatud"
9. Oksanen, S. "Puhastus"
10. Aunaste, M. "Mitte ainult meestest"

Selline sai siis esikümme. Huvitavad leiud laenutuste edetabelis olid veel ka napilt

11. kohale jäänud John Irvingi "Kuni ma su leian"1

14. kohalt leiame Eesti muinasjuttude kuldraamatu

15. on taas koHAlik klassika A.Kivirähki "Ivan Orava mäelstused"

20. platsilt vaatab vastu Urmas Laansoo "Maagilised taimed ja taimemaagia"

21. koht kuulub J.Grondahli "Neljale päevale märtsis"

25. parima hulka kuulub aga viimasena veel üks põhjamaade romaan Anne B. Ragde "Rohelised aasad"

Jah lugemisele!

2010. aasta lõpupäevil toimus Läänemaa Keskraamatukogus järjekordne esseevõistlus, seekoord egiidi all "Jah lugemisele!"
Ei saanud ka Vormsi raamatukogu teisiti kui pidi seal oma sõna sekka ütlema.
Tulemusi vaadates selgus, et oli vist ka üks väheseid maaraamatukogusid, kes osales (ja kes ka veidike tunnustust selle eest pälvis!).
Panen selle kirjatüki nüüd ka ilmarahvale uudistamiseks välja:

JAH LUGEMISELE!

Seal, kus teised nägid arusaamatuid lehekülgi trükimärkidega, nägin mina valgust, tänavaid ja inimesi. Sõnad ja neisse peidetud teadmiste salapära lummasid mind ning näisid olevat võti, millega avada lõpmatu maailm … ( Carlos Ruiz-Zafon, “ Ingli mäng“).
Mulle meeldib lugeda. Avastada mõni uus raamat, mida tahaks lugeda. Tunda teatud väikest põnevust eesootava ees. Kas tulemas on üllatus, pettumus, ootamatus … Siis sukelduda, Kanduda kuhugi ära. Ahmida endasse teksti, mis vormib minu sees erisuguseid tundmusi, vaevuaimatavaid aistinguid, suurt äratundmist või ehk hoopis midagi vastupidist- tekitab tungi pead raputada, vastu vaielda, vastikust tunda …
Mulle pakub naudingut ka see omamoodi uim, mida raamatusse kadumine, reaalsusest lahtumine tekitab. Mis rõõmus mõte – kaduda keset päeva oma olemisest kuhugi hoopis teise - päikselisse Lõuna - Carolinasse mesilasi pidama, soolasele Atlandi ookeanile lendkalu püüdma, rästikukoopasse magusat unekivi limpsima või hoopis mõnda Barcelona lagunevasse villasse salakohtingule. Need on tundmused, mida ehk päriselus kunagi aistida pole võimalik, aga läbi raamatu, läbi lugemise oled saanud taas mõttelise kogemuse võrra rikkamaks. Fantaasia on saanud lennata, meel on olnud mõne viivu kohustustest prii ning tagasi saabudes oled saanud paremaks, targemaks, uuemaks. Ehk ilukirjanduslikumalt väljendudes, kasutades oma viimase aja lemmikautori Carlos Ruiz Zafoni sõnu:
Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.

Põnev on jälgida, kuidas mõne autor stiil sulle endalegi märkamatult külge jääb. Taas on sinus kui lugejas, kaasaelajas ja-tulijas toimunud üks pisitilluke muutumise protsess- tahes-tahtmata on autor pannud sind mõneks ajaks enese moodi või vähemalt eneselaadselt toimima - mõtlema ja tundma nagu tema, vaatama asju läbi tema silmade, looma kujutelmi, kurbust ja filosoofiaid nagu tema vaim neid parasjagu suunas. Ja see aje, see tundmus, jääb tegelikult kuhugi hingesoppi alles, vallandudes vahel alles tükk maad hiljem, luues erilisi seoseid, mille olemasolust eneses sa varem teadlikki polnud.
Üks minu paljudest lemmikkirjanikest on kunagi öelnud, et üks paremaid tunnismärke heast raamatust on loetust saadud tunne, et kirjanik ongi selle teose kirjutanud just sulle.
Mulle meeldib olla raamatutega seotud. Mulle meeldib raamatute iselaadne hõng, mida pole võimalik millegi muuga maailmas kõrvutada, tunnen isesugust hella rõõmu, kõndides tuubil riiulite vahel ning vaadates raamatute kirjadest kirjusid selgi. Tunnen, et vahel tahan lihtsalt neid vaadata ja end turvaliselt ning mõnusalt tunda, teades, et raamat ei reeda sind kunagi. Ta on alati olemas, käepärast, ehkki ta vananeb nagu inimenegi. Ometi ei pöördu raamat sinust kunagi lõplikult ära nii, nagu seda inimesed teha võivad.
Mõned neist loendamatutest raamatutest on saanud mu sõbraks, pisut rohkemad on lihtsalt tuttavad, enamik neist aga on siiski võõrad ja paljud minu jaoks ka alatiseks avanematud. Vaid väga väike hulk on aga eriliselt lähedased – niisugused, omamoodi pereliikmed – alati olemas, toetamas, avanemas … ometi samal ajal elades omi elusid. Nende juurde on hea ja kindel naasta, neid sirvida, enesele ja oma rahututele otsingutele kinnitust leida. Jah, just need ongi raamatud, mis on kirjutatud sinu jaoks. Sinu pärast. Sulle.
Ma olen lugenud kõikjal – mererandades, metsaväludel, pargipinkidel, autodest - bussidest juba rääkimata, aga olen lugenud ka spordihoone hämaras fuajees jalanõude segadiku keskel ühel ja poolel jalal seistes ning omaette laheda teksti üle naerda turtsunud, teenides sel moel nii mõnegi spordifanaatiku kummalise kõõrdpilgu. Olen end mõnusa hõbehalli lugemise müüriga ümbritsenud ka hilisõhtuses Tallinna vanalinna veinibaaris, kus hubastele küünaldele lisaks valgustasid ruumi ka kümnete ülemeelikute põhjanaabrite valjud hääled, ent sel suvel sain veel ühe eriti positiivse üllatuse osaliseks kui ühel reedeõhtul nii umbes üheksa-kümne paiku praamitekil päikeseloojangut vahtisin ning minu kõrvale ülerahvastatud meresõidukil potsatas noor siresäärne neiu … ning hakkas lugema! Kuna oli nädalavahetus, suvi, ja laeval palju noori end julgeks napsitanud mehi, oli peagi neiu juures istet võtnud üks agar austaja, kes küll üht- küll teistpidi ikka mesijuttu püüdis ajama hakata. Neiu aga ei võtnud kuidagi vedu ning lausus lõpuks noorsandile vaikselt, et äkki sa läheksid nüüd palun eemale, ma tahaksin lugeda! Pole vist vaja leida paremat tõestust sellele, et raamat ja lugemine on nii mõnelegi inimesele parimaks mõeldavaks teekaaslaseks! Ning sellele polegi lisada muud kui – jah lugemisele!
Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. Raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud (Carlos Ruiz Zafon, „Tuule vari“).