Kiideva-Puise matk, 10. 04 2010

Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees Mikk, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöömajakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.
Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad, vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata.
Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida.
Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See puu oli tõesti suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist! Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osutanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!
Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba.
Perenaine Leili oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht imehead isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms.
Peale einet käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus. Kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi mõneti selle matka tipphetk.
Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres, vaatasime üle Breti kivid,(mis on ühe kohaliku mehe Alberti pühendused oma sügavalt armastatud neiule, kellega ta kahjuks õnne ei leidnud ning oma südamevalu leevendamiseks püstitas siia-sinna Puise tee äärde kivilahmakaid, millele kirjutas peale pühendusi ja luuletusi) ja viimaks vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.

Emadepäev

Pühapäeval, 9. Mail toimus Vormsi rahvamajas järjekordne emadepäeva tähistamine.

Et ilmad olid parasjagu üsna külmad ja vihmased, oli üritusel osalejaid oodatust ja tavapärasest vähem, samuti olid haiged või poolhaiged paljud (esinejatest) lapsed, kes olid seda tublimad, et hoolimata halvast enesetundest võtsid vaevaks siiski kohale tulla ja kuulajaid mitte teps alt ei vedanud.
Avasõnad Mallelt ja Ivo Sarapuult kuulatud, oligi käes kontserdi aeg. Kooli ja -lasteaialaste rõõmsate laulude, väikeste tantsude ja ilmekate luuletuste vahele mahtusid Jana Koka poolt leitud ning esitatud meeleolukad pildikesed ja arvamised naise ning eriti just emaduse kohta pea sajanditagusest Vormsist, kirjutatuna kohaliku mehe Jaan Spuhl-Rotalia poolt. Igaüks, kes neid kuulas, sai ise kaasa mõelda, kas ja mis neis asjus tänapäeval teisiti on. Või kas üldse ongi?
Pooletunnise kontserdi järel aga oli igal kohaletulnul võimalik osa saada väikesest pidulauast, kus aukohal teadagi emadepäeva tort.