2010. aasta lõpupäevil toimus Läänemaa Keskraamatukogus järjekordne esseevõistlus, seekoord egiidi all "Jah lugemisele!"
Ei saanud ka Vormsi raamatukogu teisiti kui pidi seal oma sõna sekka ütlema.
Tulemusi vaadates selgus, et oli vist ka üks väheseid maaraamatukogusid, kes osales (ja kes ka veidike tunnustust selle eest pälvis!).
Panen selle kirjatüki nüüd ka ilmarahvale uudistamiseks välja:
JAH LUGEMISELE!Seal, kus teised nägid arusaamatuid lehekülgi trükimärkidega, nägin mina valgust, tänavaid ja inimesi. Sõnad ja neisse peidetud teadmiste salapära lummasid mind ning näisid olevat võti, millega avada lõpmatu maailm … ( Carlos Ruiz-Zafon, “ Ingli mäng“).
Mulle meeldib lugeda. Avastada mõni uus raamat, mida tahaks lugeda. Tunda teatud väikest põnevust eesootava ees. Kas tulemas on üllatus, pettumus, ootamatus … Siis sukelduda, Kanduda kuhugi ära. Ahmida endasse teksti, mis vormib minu sees erisuguseid tundmusi, vaevuaimatavaid aistinguid, suurt äratundmist või ehk hoopis midagi vastupidist- tekitab tungi pead raputada, vastu vaielda, vastikust tunda …
Mulle pakub naudingut ka see omamoodi uim, mida raamatusse kadumine, reaalsusest lahtumine tekitab. Mis rõõmus mõte – kaduda keset päeva oma olemisest kuhugi hoopis teise - päikselisse Lõuna - Carolinasse mesilasi pidama, soolasele Atlandi ookeanile lendkalu püüdma, rästikukoopasse magusat unekivi limpsima või hoopis mõnda Barcelona lagunevasse villasse salakohtingule. Need on tundmused, mida ehk päriselus kunagi aistida pole võimalik, aga läbi raamatu, läbi lugemise oled saanud taas mõttelise kogemuse võrra rikkamaks. Fantaasia on saanud lennata, meel on olnud mõne viivu kohustustest prii ning tagasi saabudes oled saanud paremaks, targemaks, uuemaks. Ehk ilukirjanduslikumalt väljendudes, kasutades oma viimase aja lemmikautori Carlos Ruiz Zafoni sõnu:
Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.
Põnev on jälgida, kuidas mõne autor stiil sulle endalegi märkamatult külge jääb. Taas on sinus kui lugejas, kaasaelajas ja-tulijas toimunud üks pisitilluke muutumise protsess- tahes-tahtmata on autor pannud sind mõneks ajaks enese moodi või vähemalt eneselaadselt toimima - mõtlema ja tundma nagu tema, vaatama asju läbi tema silmade, looma kujutelmi, kurbust ja filosoofiaid nagu tema vaim neid parasjagu suunas. Ja see aje, see tundmus, jääb tegelikult kuhugi hingesoppi alles, vallandudes vahel alles tükk maad hiljem, luues erilisi seoseid, mille olemasolust eneses sa varem teadlikki polnud.
Üks minu paljudest lemmikkirjanikest on kunagi öelnud, et üks paremaid tunnismärke heast raamatust on loetust saadud tunne, et kirjanik ongi selle teose kirjutanud just sulle.
Mulle meeldib olla raamatutega seotud. Mulle meeldib raamatute iselaadne hõng, mida pole võimalik millegi muuga maailmas kõrvutada, tunnen isesugust hella rõõmu, kõndides tuubil riiulite vahel ning vaadates raamatute kirjadest kirjusid selgi. Tunnen, et vahel tahan lihtsalt neid vaadata ja end turvaliselt ning mõnusalt tunda, teades, et raamat ei reeda sind kunagi. Ta on alati olemas, käepärast, ehkki ta vananeb nagu inimenegi. Ometi ei pöördu raamat sinust kunagi lõplikult ära nii, nagu seda inimesed teha võivad.
Mõned neist loendamatutest raamatutest on saanud mu sõbraks, pisut rohkemad on lihtsalt tuttavad, enamik neist aga on siiski võõrad ja paljud minu jaoks ka alatiseks avanematud. Vaid väga väike hulk on aga eriliselt lähedased – niisugused, omamoodi pereliikmed – alati olemas, toetamas, avanemas … ometi samal ajal elades omi elusid. Nende juurde on hea ja kindel naasta, neid sirvida, enesele ja oma rahututele otsingutele kinnitust leida. Jah, just need ongi raamatud, mis on kirjutatud sinu jaoks. Sinu pärast. Sulle.
Ma olen lugenud kõikjal – mererandades, metsaväludel, pargipinkidel, autodest - bussidest juba rääkimata, aga olen lugenud ka spordihoone hämaras fuajees jalanõude segadiku keskel ühel ja poolel jalal seistes ning omaette laheda teksti üle naerda turtsunud, teenides sel moel nii mõnegi spordifanaatiku kummalise kõõrdpilgu. Olen end mõnusa hõbehalli lugemise müüriga ümbritsenud ka hilisõhtuses Tallinna vanalinna veinibaaris, kus hubastele küünaldele lisaks valgustasid ruumi ka kümnete ülemeelikute põhjanaabrite valjud hääled, ent sel suvel sain veel ühe eriti positiivse üllatuse osaliseks kui ühel reedeõhtul nii umbes üheksa-kümne paiku praamitekil päikeseloojangut vahtisin ning minu kõrvale ülerahvastatud meresõidukil potsatas noor siresäärne neiu … ning hakkas lugema! Kuna oli nädalavahetus, suvi, ja laeval palju noori end julgeks napsitanud mehi, oli peagi neiu juures istet võtnud üks agar austaja, kes küll üht- küll teistpidi ikka mesijuttu püüdis ajama hakata. Neiu aga ei võtnud kuidagi vedu ning lausus lõpuks noorsandile vaikselt, et äkki sa läheksid nüüd palun eemale, ma tahaksin lugeda! Pole vist vaja leida paremat tõestust sellele, et raamat ja lugemine on nii mõnelegi inimesele parimaks mõeldavaks teekaaslaseks! Ning sellele polegi lisada muud kui – jah lugemisele!
Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. Raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud (Carlos Ruiz Zafon, „Tuule vari“).
