Friday, March 12, 2010

Carlos Ruiz-Zafon TUULE VARI


Ilmumisandmed:

Ruiz-Zafon, Carlos "Tuule vari";

Varrak, 2008, 517 lk, kõva köide

Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid



Selle kopsaka romaani, mil pikkust pisut üle 500 lk, tutvustust sobiks väga hästi alustada autori enda sõnadega, kus ta loo sisu väga tabavalt kokku võtab:
„See on lugu raamatutest, millel lasub needus; mehest, kes need raamatud kirjutas, tegelasest, kes põgenes romaani lehekülgedelt, et need ära põletada, reetmisest, luhtunud sõprusest. See on lugu armastusest, vihkamisest ja tuule varjus elavatest unistustest.“ ( lk 194).
Omalt poolt lisaksin veel, et see on üks võrratult salapärane ja põnev lugu imeilusas, meloodilises, kujundirikkas keeles ( tramm ronis kikivarvul üles taeva poole!, lk 162, „päev ähvardas kujuneda pikemaks kui „Vennad Karamazovid“, lk 174)
See on raamat, millest igas vanuses lugeja peaks leidma iva, mis sunnib raamatu kütkeisse jääma varaste koidutundideni ning ka erinevat tüüpi romaanide austaja peaks midagi leidma – on õuduslugude õõvastavust ( ringikolamised öistel vihmaudustel tänavatel, vanades mahajäetud paleedes ja lagunevates vanadekodudes); on kriminaalromaanidele omast põnevust, sündmuste ootamatuid keerdkäike, kuritahtlikke tegelaskujusid; on lembelugudele lähedast saatuslikku, ilusat ja õrna armastust, mis kestab kauem kui inimelu; on ajaloohuviliste meeli köitvaid Teise ilmasõjaaegse Hispaania meeleolusid ja kirjeldusi. See on teos, kus ei puudu ei elu ega surm, koomika ega traagika, ilu ega inetus, sõprus ega kättemaks ning parim on loo juures see, et sel ei puudu ka ootamatu lõpplahendus!
Kogu raamat ise on justkui kirjutatudki minusugusele "raamatute armastajale". Teose atmosfäär on selline raske mahagonikarva, nagu vanad luksuslikud raamatukogud. "Tuule vari" kubiseb raamatupoodidest, raamatukogudest ja üldse raamatutest. Õigemini on lugu küll peamiselt ühest kirjanikust, aga loo käivitajaks oli konkreetne raamat_ Julian Caraxi „Tuule vari“.

Ühe noore poisi, raamatukaupmehe poja Daniel Sempere kätte satub näiliselt juhuslikult eelnimetatud teos. See juhtub ajal, mil 10- aastane Daniel avastab, et ei mäleta enam oma 6 aastat tagasi surnud ema nägu ja isa viib ta lohutuseks ühte väga põnevasse paika – labürindina üles ehitatud ja inimeste eest saladuses hoitavasse Unustatud Raamatute Surnuaeda kusagil Barcelona kesklinnas, kus iga mainitud koha esmakordne külastaja võib selle lõputuilt riiulitelt välja valida ühe raamatu, mida ta unustusse vajumast peab hoidma ning kaitsma. Leitud teos hakkab poisile väga meeldima ja ta asub uurima, kas oleks veel võimalik sama autori teoseid lugeda. Sealt aga hakkavad esile kerkima peadpööritavad sündmused. Tuleb välja, et teose autor, arvatavalt Barcelonas segastel asjaoludel 1936. Aastal maha lastud mees, on salapärase, varjatud ja keerulise saatusega isik, kellest vähesed üldse midagi teavad. Veelgi enam, Barcelona linnas, kus kogu raamatu põhitegevustik toimub, käib ringi maski ja/ või põlenud näoga mees, kes on end maskeerinud üheks „Tuule varju“ tegelaseks, nn Saatanaks ning kelle ainsaks huviks näib olevat kõik Carax teosed kokku osta,kuid seda vaid selleks, et need siis ära põletada. Samuti ajab Carax`i jälgi vastiku kuulsusega julm politseiinspektor Fumero. Nõnda ongi juhtunud, et nimetatud autori teoseid on kogu maailmas väga vähe alles jäänud ning olemasolevate eksemplaride eest makstakse suuri summasid. Loo peategelane aga otsustab ähvardavatele ohtudele vaatamata Julian Carax`i jälgi ajama hakata koos üsnagi markantse kaaslase, pisut kriminaalse taustaga, endise kodutu, ja ülimalt otsekoheseninga mahlaka ütlemise-olemisega Fermin de Torresega. Seejuures satutakse nii kirjaniku erakliku isa korterisse, mis on üle külvatud krutsifiksidega ( seejuures selgub ka traagiline lugu, miks see nii on), kui ka kunagi kirjanikuga seotud eriilmeliste hoonete ja isikute juurde. Mida enam keeruline ja mitmetahuline lugu lahti keerduma hakkab, seda enam tuleb esile Julain Carax ning Daniel Sempere elude hämmastav sarnasus ...
Et mitte kogu seikluslikku ja üllatavaid pöördeid täis teose sisu ette ära rääkida, lisan põnevuse lisamiseks veel, et lool on üsnagi üllatav ja traagilinegi lõpp, kust aga ei puudu ka oma muinasjutuline õnnenatuke.

Teiseks leian ma raamatuga väga kiiresti ühise hingamise kui leian sealt enda jaoks tsitaate, mida välja kirjutada, et neid edaspidigi lugeda. Ka selle teose puhul leidsin juba esimestest lehekülgedest peale materjali, mida oma kaustikusse ümber kribada. Näiteks:

· "Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna."

· Keegi ütles kunagi, et hetkel, mil sa jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või ei, oled igaveseks lakanud teda armastamast.

· Ent aastad möödusid rahus. Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu rongid, mis sinu jaamas ei peatu.

Kahtlemata on selle teose kirjutamise ajendiks olnud kurbus raamatute maailma taandumise pärast. Ka Danieli pruut Bea ütleb raamatus, et“ Lugemise kunst on tasapisi välja suremas, see on väga isiklik kombetalitus, sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas. Lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks” (lk 513-514).
„Tuule varjus” avaneb see kütkestav raamatute maailm, labürintlik kõiksus, kus on üha raskem orienteeruda, kuid mille suurim probleem paistab vist olevat juba see, et üha vähem inimesi tahavad seal ülepea liikudagi.

Seega raamat, mis peaks olema kohustuslik läbi lugeda igale raamatuinimesele. Erinevates arvustustest on teosele ette heidetud nii liigset sisuliinide hulka, kirjut tegelaskonda, filmilikku ülesehitust kui gootilikku ulmelisust, aga ehk on see kõik siiski andestatav arvestades asjaolusid, et tegu on antud autori esimese täiskasvanutele mõeldud teosega, sest varem on ta kirjutanud peamiselt lastele- noortele ning samuti on autor viimased 15 aastat tihedalt kokku puutunud filmistsenaariumidega?! Igal juhul on väga suureks kiituseks raamatule ka see, et toda peetakse üheks enim läbilöönud Hispaania autori teoseks maailmas Marquezi „Saja aasta üksinduse“ ja Cervantese Don Quijote järel. Mis olekski selle arvestuse kõrval ühele teosele veel parem reklaam?

No comments:

Post a Comment