Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees Mikk, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöömajakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat. Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad, vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See puu oli tõesti suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist! Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osutanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud! Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine Leili oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht imehead isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Peale einet käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus. Kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi mõneti selle matka tipphetk. Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres, vaatasime üle Breti kivid,(mis on ühe kohaliku mehe Alberti pühendused oma sügavalt armastatud neiule, kellega ta kahjuks õnne ei leidnud ning oma südamevalu leevendamiseks püstitas siia-sinna Puise tee äärde kivilahmakaid, millele kirjutas peale pühendusi ja luuletusi) ja viimaks vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
Pühapäeval, 9. Mail toimus Vormsi rahvamajas järjekordne emadepäeva tähistamine.
Et ilmad olid parasjagu üsna külmad ja vihmased, oli üritusel osalejaid oodatust ja tavapärasest vähem, samuti olid haiged või poolhaiged paljud (esinejatest) lapsed, kes olid seda tublimad, et hoolimata halvast enesetundest võtsid vaevaks siiski kohale tulla ja kuulajaid mitte teps alt ei vedanud. Avasõnad Mallelt ja Ivo Sarapuult kuulatud, oligi käes kontserdi aeg. Kooli ja -lasteaialaste rõõmsate laulude, väikeste tantsude ja ilmekate luuletuste vahele mahtusid Jana Koka poolt leitud ning esitatud meeleolukad pildikesed ja arvamised naise ning eriti just emaduse kohta pea sajanditagusest Vormsist, kirjutatuna kohaliku mehe Jaan Spuhl-Rotalia poolt. Igaüks, kes neid kuulas, sai ise kaasa mõelda, kas ja mis neis asjus tänapäeval teisiti on. Või kas üldse ongi? Pooletunnise kontserdi järel aga oli igal kohaletulnul võimalik osa saada väikesest pidulauast, kus aukohal teadagi emadepäeva tort.
Et õpin praeguseks juba teist kuud loodusgiidindust ja inimesed palusid, panen nüüd ka siia blogisse üles meie matkade kokkuvõtted, mis, tõsi küll, ei tule päris õiges järjekorras, aga olema nad siin saavad.
3. matk 24.04 2010: SILMA LINNURETK
Seekordne matk algas hästi vara hommikul, nii et väljasõit oli juba kell 6.50 ja seekordseks matkajuhiks kohalik looduse- ja linnutundja Marko Valker. Suundusime otseteed Silma looduskaitsealale, kus esmaseks pikemaks peatuspaigaks sai Saunja lahe ümbrus. Juba matakarajal, mis kulges peamiselt kadastiku vahel ja viis viimaks välja suure linnutornini, kuulasime, kuulatasime ja arvasime ära hommikusi lauljaid. Nii mõndagi neist õnnestus ka binoklitega pisut lähemalt silmitseda. Tavalisematest olijatest kuulsime ära punarinna, musträsta ja mestvindi, viimase üht eriti prisket isaslindu nägime ka ühe kuuse päris tipuoksal uhkelt troonimas-laulmas. Lisaks kuulsime sageli häält tegemas ka laulurästast, kes matkajuhi sõnul on lindude maailmas kuldnoka kõrval üks paremaid ja võimekamaid matkijaid. Kui meie seltskonnast taheti teada, mida see teiste lindude laulu järeleaimamine looduses võiks anda (kohe kuuldus kusagilt naljahambalt, et teise liigi laulu matkimine aitab võrgutada ka teiste liikide emaseid!), seletas Marko Valker, et mida mitmekesisem ja kõlavam laul sul linnuriigis on, seda suurem „tegija“ sa oled, see näitab linnu elujõudu ja meelitab tõenäoliselt ligi ka rohkem emaseid. Mina sain aimu, kes on see juba lapsepõlve varasuvedest tuttav linnuke, kes aina põldude ääres siristab, et „siit-siit-siit saab Riiga!“(sagedasti võib ka viimased silbid laulmata jätta). See on nimelt talvike:
väike varblasemõõtu kollase-pruunikirju linnuke, kes oma eestikeelsest nimest hoolimata meie maal peamiselt siiski suvitab, siin oma kaks, vahel isegi kolm pesakonda suve jooksul üles kasvatab, ja vaid üksikud isendid jäävad meile ka talveks. Tema on Eestis üks varasemaid laululinde, kes alustab oma viisidega juba märtsi lõpul ja laulab agarasti kuni suve lõpuni välja.
Samuti on meie kadastikes üks tavalisemaid lauljaid halli sulekuuega võsaraat:
kelle laul on küll pisut vaikne ja ühetooniline ning kõlavahäälsemad kipuvad tema soolo sageli enda omade alla matma.
Ja loomulikult väga selgesti eristuva ja lihtsasti meeldejääva lauluga väike-lehelind, kelle tsilk-tsolk viisijupi järgi vanarahvas teda teinekord naljaviluks ka lüpsilinnuks kutsunud (ja inglisekeelne chiffchaff kõlab mu meelest ka väga kelmikalt!):
Umbes pooletunnise matka järel jõudsime välja lahe ääres seisva linnutornini. Kogu kambaga sinna otsa roninud, saime aimu ka veelindude elu-olust. Peamised tooniandjad hommikusel rannikul olid kühmnokkluiged, kes tiibade vihinal küll kahe, küll kolmekaupa üle lahe lauglesid, vahepeal teineteiselt mõõtu võtsid ja oma uhket pidurduslendugi demonstreerisid. Nemad on oma teiste kohalike sugulaste väike- ja laululuige kõrval ainsad luigelised, kes ei tee mingit häält peale tiibade vihina ja nad pole meil Eestis tegelikult looduslik liik, vaid esimesed kühmnokad saabusid siia alles sajakonna aasta eest, kui kohalikud mõisnikud tõid noid dekoratiivseid linde ilu tarbeks oma tiikidele-järvedele ujuma, kust nad hiljem ka loodusesse levisid ja seal kenasti hakkama said. Massiliseks muutus kühmnokkluige levik Eestis alles möödunud sajandi 1950.- 60. Aastail. Ühtlasi on ta praegu meie linnustiku üks suuremaid esindajaid, kelle suuremad isendid kaaluvat isegi 10-12 kg, kuigi samas võib leida ka poole väiksemaid linde. Nii kaalukaks on muutunud luiged muidugi peamiselt tihedama inimasustusega piirkondades, kuhu nad talvituma on jäänud ja inimesed neid talv läbi hoolega toidavad (loe: nuumavad). Üldse olevat linnuilmas nn kriitiliseks piiriks, mil lind suudab veel õhku tõusta ja lennata, 16 kg, just nii palju kaaluvat raskeim lind, kes veel lennata suudab - rait.
Teine massiline liik, kellest lähedalasuvad laiuäärsed teinekord suisa mustasid, olid muidugi kurikuulsad kormoranid:
Nende kohta teadis Marko Valker rääkida, et tegu olevat ühe iidsema linnuliigiga üldse, kes on hämmastavalt hästi igasuguste oludega kohanenud ja kelle arvukus vaatamata erinevatele piiramiskatsetele seni erilist tulemust pole andnud (suureks pinnuks on nad silmis kalameestele, kellele nad on olulised toidukonkurendid, samuti on nende tohutud kolooniad oma söövitavate väljaheidetega muutnud viljatuks suuri alasid …). Kormoranil on nimelt eriline sulestik, mis erinevalt teistest merelindudest läheb vees märjaks ja seetõttu peab lind peale iga sukeldumist -söömist oma sulgi kuivatama.
Merelindudele vastukaaluks tuli torni lähedusse suurte punavate urbadega kaetud lepa otsa kiikuma ja häälitsema vahepeal ka üks tilluke rootsiitsitaja ( Rootsi itsitaja!)
samuti värvuliste hulka kuuluv pisike pruunikirja linnuke, keda oma sarnasuse tõttu varblasega vahel ka roovarblaseks olevat hüütud.
Aga peagi pöördusid uudistajate silmad tagasi veteväljale, kus lisaks erinevatele pardilistele ( sinikaelad, piilpardid jt) tiirutasid vahelduva eduga lahe kohal ka juba eelmisest matkast tuttavad Taebla koloonia hallhaigrud, kes ei pea sugugi paljuks toda 10-15 km pikkust igapäevast retke ööbimis- ja söögikoha vahel.
Vahepeal läks ühe roogu kasvanud laiu lähedal parajaks paanikaks ja kõik sealolijad ujusid läbisegi laiali või tõusid parinal lendu. Selle kohta teadis meie retkejuht rääkida, et kui kusagil on säärane silmnähtav kisa ja laperdamine, on tegu tõenäoliselt mingi väljailmunud röövlinnuga. Nii oli seegi kord. Peagi tõusis sagijate vahelt esile roo-loorkull,
kes elutsebki peamiselt just väikemates roomassiivides ja toitub seal pesitsevate väiksemate lindude munadest-poegadest.
See etendus ära nähtud, suundusime taas bussi ja sõitsime veidi maad tagasi, Kirimäe poolsaarele, et sealsestki linnutornist sulissõpru vaadelda. Et kell oli selleks ajaks juba parasjagu kümne kanti nihkunud, olid oma teisel hommikusel toitumisel matti võtmas mitmed parved hallhanesid, kes häälekalt üle me peade lahele kogunesid. Arvukalt hulpis merel ka laukusid (varem rohkem tuntud kui vesikanad)
kes oma musta sulestikuga, millelt üle näo jookseb kena lai valge jutt, hästi silma hakkasid.
Veidi eksootilisem lind, kes end vaid aeg-ajalt roolaidude vahelt hetkeks ilmutas, oli tuttpütt
Matkajuhi sõnutsi on too samuti üsnagi arhailine ja pelglik lind omapärane ja hästituntud oma ujuva pesa poolest. Nimelt olevat tuttpütt kormorani kõrval üks vanemaid linnuliigi esindajaid, kelle jalad asuvat nii keha tagaosas, et ta on praktiliselt võimetu maa peal kõndima. Seepärast ehitabki ta omale nn ujuvpesa, mille kinnitab pikkade juurte abil roostaimede külge, nii et ei pea pesale pääsemiseks maapinnale tulema.
Suuremaks ja üldisemaks elamuseks kujunes muidugi vaatluse lõpupoole lahe kohale ilmunud merikotkaste paar,
kes loomulikult esmalt väiksemates lindudes suure paanika taas tekitasid, aga seekord ei tundunud nood majesteetlikud linnud küll mitte toidujahil olevat, vaid esitasid hoopis kena paaristantsu teineteise ümber keereldes, kord allapoole laskudes, kord järsult üles sööstes ning jäid viimaks pikemalt puhkama ühe kaugema laiu kahel kõrgemal männil. Marko Valker rääkis veel juurde, et sageli on merikotkail paarislennu ajal tavaks demonstreerida vaatemängu, kus üks lendub pea alaspidi, teine õigetpidi , jalad omavahel kokku põimunud, ja aeg-ajalt isaslind kiljatab valjult. Seda kahjuks seekord näha ei õnnestunud, aga unustamatu vaatepilt võiks see olla kindlasti.
Olime linnuretkega ülimalt rahul ning matka lõpetuseks vaatasime veel põgusalt üle ka Salajõe karstiala, mis on Läänemall ainulaadne, kuna karsti leidub peamiselt mägisemas kandis, Lõuna-Eestis, aga siingi Noarootsi maantee ääres siis samuti üks omalaadne. Nägime ära tõesti paar mustavat karstilehtrit, aga suurvee aeg oli juba nähtavasti möödas ja suuremad elamused jäid sealt küll sedakorda saamata. Jõe kallastel lookleb tegelikult ka üks 1,5 km matkarada, aga kõik olid varasest ärkamisest ja terasest mitmetunnilisest kuulatamisest –vaatlemisest ilmselt üsna kurnatud ja keegi enam matkama minna ei tahtnud. Igaüks, kes kaasa oli võtnud, sõi -jõi sealsamas oma kohvi ning võileiva ära ja saigi tore matk seekord lõpule.
Nädala tsitaat pärineb sedakorda erialaajakirjast ja Tartu Ülikooli raamatukogu töötajalt Olga Einastolt:
Me aitame kaasa, et inimesed saaksid haritud, kuid me pole õpetajad. Me oskame mitut keelt, kuid me pole tõlgid. Me oskame hoida ja säilitada raamatuid ja muid dokumente, kuid me pole arhivaarid. Me sisustame ruume, valime mööblit, kuid me pole sisearhitektid. Me tegeleme küsitluste ja rahulolu-uuringutega, kuid me pole sotsioloogid. Me tegeleme statistika ja eelarvetega, kuid me pole raamatupidajad. Me pühime riiuitelt tolmu, hooldame taimi ja peseme põrandaid, kuid me pole koristajad. Me kuulame päevas ära mitmeid inimesi, rõõmustame-kurvastme koos nendega, kuid me pole psühholoogid. Me oskame töötada erinevate arvutitega ja valdame presentatsiooniprogramme, kuid me pole IT-spetsialistid. Me oskame leida vajaliku vaid ühe märksõna järgi, kuid me pole detektiivid. Me oleme raamatukogutöötajad!!
Kui veel aasta algul, talvel, oli Vormsil, nagu ilmselt väga paljudes teisteski raamatukogudes enimloetud autor Sofi Oksanen, kelle kõik 4 teost ( nii kuumim "Puhastus" kui ka "Baby Jane", "Stalini lehmad" ja "Hirm") olid Vormsi raamatukogust alatasa välja laenutatud, siis kevade hakul tõusis komeedina esiritta Justin Petrone`i "Minu Eesti"
Tõepoolest, taolist olukorda ei juhtu väikses maaraamatukogus just kuigi sageli, kus hommikupoolikul tuuakse mainitet raamat tagasi ja juba vähem kui tunni pärast seisab uudiskirjanduse riiuli ees 2 lugejat, üks neist küsib, ega "Minu Eestit" pole tagasi toodud. Vastan, et peaks olema küll, kuid samas kostab teine lugeja kõrvalt oma süle paotades "Ma juba võtsin selle endale....".
(Pildil pole seekordne kultuuripäev, küll aga on Age, Gert ja Kadi esindatud isetehtud talharpade - Vormsi päris oma pillidega).
20. märtsil toimus Vormsi kooli- ja rahvamajas 3. Vormsi kultuuri päev, mille peamiseks ideeks on kujunenud oma saare rahvale meie kodupaiga mitmekülgse ja põneva mineviku, aga ka oleviku ja saare kultuuriga seotud uute ideede tutvustamine.
Tänavu oli etteasteid üsna palju ja erinevaid, teemadering mitmekihiline ning esinejate kuulamine venis päris õhtutundidesse välja. Sai kuulata nii saare kunagist kooli- ja ajalugu erinevatest vaatevinklitest, kuulata mõtteid meie rahvariiete ning muude vanade, mäluga esemete üle, harida end aianduslikult ning teha lähemat tutvust Vormsi oma aabitsa(te)ga. Õnneks jagus tublisid kuulajaid ka päris lõpuni välja, ehkki tuleb paratamatult tõdeda, et iga järgmise esineja ajaks jäi saal siiski pisut hõredamaks.
Puudust polnud ka kõhutäitest ega keelekastest. Rikkalik toidulaud valmis ainuüksi tublide vormsilaste endi käte all, kuhu põhipanuse andjatest võiks ära mainida leibade valmistajad Nataša Valmi ja Karlo Hälvini, kiluvõileibade tegija Anu Strengi, mägiveiselihapallide meistri Jana Koka, rullbiskviidi küpsetaja ning ülejäänud võileibade ja kohvi tegija Ela Strengi.
Nüüd aga kõigest pisut lähemalt. Juba pisut enne kella üht päeval olid trepil saabujaid vastu võtmas tublid koolitüdrukud, kes tervitasid iga tulijat Vormsi nimelise kiviga ning juhatasud nad seejärel saali. Seal võis igaüks omale meelepärase istekoha valida ning algaski üritus ise. Esmasteks sõnasaajateks olid meie saare kõige väiksemad- lasteaiapõnnid, kes vapralt neljakesi üsna mitu laulu esitasid ( Getrud ja Hedvig olid taas Vormsi laste rahvariietes). Laste järel astus ette Koit Kõiveer, kes tutvustas Vormsi omapärast eluolu vanade fotode kaasabil. Esmalt oli ettekandes sees tore võrdlusmoment- kes vähegi pildil oleva ära tundis, sai seda mõttes kõrvutada praegu olevaga ning esineja ise andis ka paljudele piltidele huvitavaid kommentaare juurde. Tõesti on kummaline mõelda, et kunagi oli praegune mõnusalt metsane ja varjuline kalmistu olnud tühi ja tuulepealne või näha, milline uhke mõis saarel kunagi asus, millest tänaseks alles vaid nukker väike kivivare ning mille seinapalke on arvatavalt kasutatud ka meie praeguse koolimaja ehitusel. Et teema juba ajalukku kaldunud, anti järgmiseks sõna Vormsi kooli vilistlasele Leili Vanakülale, kes meenutas muhedalt 1950. Aastate alguse koolielu – kuidas mitme küla lapsed täiesti omapäi hobuvankriga kooli tulid, mis tempe omal ajal tehtud sai, milline oli klassiruumide paigutus, mida õpiti, kes õpetas, milline oli kooli sisekord ja kus tol kaugel ajal miski asus. Teda täiendasid omalt poolt pisut ka Vello Heldring ja Helle Rinnak.
Väike kohvipaus peetud, jätkus kultuuripäev Vormsi folklooriringi esinemisega, kes laulsid vanu rannarootslaste rahvalaule ning saatsid end talharpadel. Nende järel sai veelkord sõna lasteaed ning Hedvigi ja Jana koostöös sai tutvustatud erinevaid juba valminud Vormsi aabitsaid, kusjuures erilist tähelepanu pöörati viimasele kaante vahele jõudnule – Vormsi keskkonnaabitsale. Samuti rääkisid Jana Kokk ja Elle Puurmann aabitsate idee loo, tutvustasid teisigi Vormsi temaatikaga välja antud raamatukesi ning andsid aimu ka tulevikuplaanidest. Edasi sai sõna Ants Rajando, kes pidas pika ja põhjaliku loengu Vormsi erinevatest metsadest, maastikutüüpidest ning näitas palju huvitavaid saare kaarte. Tema järel kõneles Kristina Rajando Vormsi rahvariietest kui mäluga esemetest. Muuseas sai sealt teada, et Vormsi naise seelik ei olnudki algselt nii kurruline kui meie seda tänapäeval teame ning on võimalik, et algselt tehti see hoopiski pruunist, mitte mustast kangast. Samuti täiendasid Koit Kõiveer ja Kristina Rajando teineteise juttu sellega, et on vähetõenäoline ka arvamus, et erinevalt teistest Eestimaa paikadest kanti Vormsil rahvarõivaid kui igapäevast riietust ning on hoopis usutavam, et need kui pidulikud riided pandi selga vaid pildistamise ajaks, mis oli 20. Sajandi algul siiski veel üsna suur ja haruldane sündmus. Päeva lõpetuseks astusid toredate ja ehedate sõnavõttudega ette veel esmalt Ain Ojasoo, kes on saarel ammu tuntud oma aiandushuvi ja eriti liigirikka viljapuuaia poolest. Nii kõneleski ta peamiselt erinevatest pookimisviisidest, tõhusatest taimekaitseviisidest ning andis lühikese ülevaate ka sellest, millised puuviljaliigid saare kliimasse enim sobivad. Ning kohe tema järel sai sõna Elle-Mall Koppelmaa, kes tutvustas vanu Vormsilt leitud esemeid, mida on palju kordi parandatud ning mis seeläbi samuti on omandanud isesuguse mälu, põneva mineviku ning aitavad ehk paremini lahti mõtestada kunagist saareelu.
Sellega sai kultuuripäeva töisem osa läbi, kuid kella seitsmeks õhtul olid kõik huvilised oodatud veel rahvamajja, kus mõnusa kaminatule paistel sai nautida tõeliselt hingepuudutavat ja ilusat kontserti. Selle andsid noored muusikud õed Marju ja Maili Metssalu Raplast, kes esitasid kitarri ja klaveri saatel peamiselt omatehtud lugusid ning neile järgnes mitte vähem värvikas koosseis nimega Kuuüdi. Tollesse bändi kuulus kolm liiget – Egle Ehtjen ( laul, kitarr), Indrek Liit ( akordion, klaver) ning Madis Ristmägi ( laul, kitarr), kellest osa olid pärit Tallinnast, aga osa hoopiski Hiiumaalt. Kui õed Metssalud olid hästi lüürilised ja nende helisevad ja kumedad hääled sulasid kõrvupaitavalt ühte, siis Kuuüdi võlus just oma otsekohesuse ja huvitava kõla poolest – hõbehäälne Egle ja karune Madis, kes esitasid nii kordamööda kui koos samuti omaloomingut, kuid olid veidi elavamad, kohati pisut rämedadki, kuid viimast aitasid hästi tasakaalustada vaikselt südamessepugevad akordionisoolod ning ootamatud ja põnevad improvisatsioonid klaveril. Julgen arvata, et nii head, omapärast, ja parimas mõttes rabavat kontserti pole Vormsil ammu olnud ja muusikaelamuse sai loodetavasti iga viimanegi kohaletulnu. Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et Vormsi 3. Kultuuripäev läks igati korda, oli hästi mitmekihiline ning jäi ehk just seetõttu ka kõigile hästi meelde. Järgmisel aastal uue hooga!
Olen siin lehel seni vaid täiskasvanutele mõeldud raamatuid tutvustanud ja väiksemad lugemishuvilised teenimatult veidi unarule jätnud. Oleks aeg sedagi viga parandada . Esmalt võtaks ette uuema omamaise lastekirjanduse ning teeks tutvust teostega, kus sees juttu loomadest-loodusest. Õnneks on viimasel ajal selle temaatikaga raamatuid ilmunud üksjagu ning nende seas on olnud ka toredaid elamusi, äratundmisi pakkuvaid lugusid. On äärmiselt tänuväärne, et eesti kirjanikud tunnevad muret selle pärast, et lastele maalitakse sageli metsaelanikest põhjendamatult kurjakuulutav pilt – et hundid, rebased, karud ja ilvesed on lihasööjad – kiskjad, väga ohtlikud loomad, kes kipuvad ründama ja keda tuleb seepärast karta. Nüüd on seda väärarusaama mõnede toredate lasteraamatute abil püütud leevendada. Esmalt 2 väga toredat hundiraamatut:
Siiri Laidla „Armas hunt“. See on soe ja muhe raamat sellest, kuidas väike poiss nimega Trulla kohtub metsa vahel rattaga sõites vana, kurva ja väsinud hundiga, kes laulab kurbi laulukesi oma raskest elust ning pelgab kõige enam siin ilmas- punast mütsi!! Poiss otsustab vaese loomakese oma sõbraliku vanaisa (Professor Moosi) juurde viia, kus hunt saab omale elukoha vanas koerakuudis ning kes hakkab pererahvast üllatama ja lõbustama oma suurepärase laulu- ja luuletamisoskusega. Üheskoos satutakse niiviisi viimaks ka Tallinna ja suisa laulupeolegi välja. Seiklust ja lastepäraselt lõbusat olemist on raamatus kuhjaga ning mitte vähemtähtsad pole ka vahvad värvilised pildid, mis on joonistatud parajalt vaba käega ega mõju seetõttu ülepingutatult, vaid sobivad raamatu üldise laheda tooniga vägagi hästi.
Sugugi mitte vähem haarav pole teinegi omamaine lastele kirjutatud hundiraamat Juhani Püttsepa „Väikese hundi lood“, kus ühevõrra kõnekad on nii pildid kui tekst. Viimast on võrreldes „Armsa hundiga“ küll vähem ja ka üht suurt ning terviklikku seiklust sealt ei leia, aga tähelepanuväärne on teos siiski. Autor ongi oma raamatu üles ehitanud hundi tutvustusena, tehes seda võrdlevas toonis ning lastele kergestimõistetavalt. Just siit raamatust leiab ka päris mitu sellist kohta, kus tuleb ilmekalt välja inimeste halvustav suhtumine meie võsavillemisse. Muuseas räägib teose peategelane Väike Hunt, et sageli joonistatakse hunte koledate, irevil hammastega elajatena, mis panebki lapsed teda nii hirmsasti pelgama, samuti on inimeste seas käibel mitmeid halvustava tooniga väljendeid, milles sees seos hallivatimeestega „(nt “hundipassi andma“ - töölt lahti laskma või „hundilaut“ väga külma toa kohta). Jällegi on raamatus olemas väga meeleolukad pildid, mis lasevad ka juuresoleva tekstiga paremini haakuda ning arvan, et autori taotlus - tuua laste mõtlemisse sisse uued varjundid meie looduses osakesest, hirmsast kiskjast hundist, kes pole tegelikult üldse nii kole ja ähvardav loom, on see igati hästi ja tänuväärselt õnnestunud.
Ka teisest meie metsade ühest arvukamast kiskjast on hiljuti välja antud tore raamat – Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, mille peategelaseks on rebase perekond ning jälgitud on tolle pere aastaringi. Nagu looduses, algab ka too raamat kevade ning lõpeb talve ja esimese lumega. Eriti nauditavaks teeb raamatu see, et juurde on lisatud ka Fred Jüssi lindistatud loodushäältega plaat. Metsaelu aabits on lapsele hariv mitte üksnes rebaste elu ja kommete tundmaõppimise poolepealt, vaid annab palju väärtuslikke teadmisi ka loodusest üldisemalt. Nii on teoses eraldi välja toodud mitmete taimede ja loomade pilte, mille juures on erivärvilises kastikeses sees just pildiloleva liigi kohta mõni huvitav tõsiasi, mis pole puhtalt teaduslik, vaid just mõni peen nüanss, mis on lapsele kergesti arusaadav ning jääb ehk arvupurust paremini meelde ( nt et väikestel jänesepoegadel pole esialgu üldse mingit lõhna, et kiskjad neid metsas ei märkaks või et metskits peab alati magama paljal maapinnal, sest lumes võib ta saada kopsupõletiku). Ning taas on raamatus sees väga kõnekad ja kaunid pildid, ilma milleta poleks muidugi ükski loodust tutvustav raamat pooltki see, mis ta on.
Ning seekordse loomateema lõpetuseks räägiksin pisut veel ühest raamatust, mis küll vaid pooleldi ja vihjamisi loomariiki puudutab, ent nime poolest siia loetellu siiski igati passib. Selleks on Piret Raua „Härra Linnu lugu“, kus peategelaseks üks soliidne ja pisut isepäine härra, kes ei taha olla lind ega taha teha nendele osaks pandud tavalisi tegemisi. Teisisõnu- tegu igati inimeste maailmastki tuttava teemaga- kuidas leida elus oma õige koht, ja just need tegevused, mis just tollele isikule kõige paremini sobivad. Nii proovib Härra Lind olla padi lilleaasal, kuna talle tundub, et see on üks hõlbus amet, kuid seda vaid hetkeni, kuni lehm talle peale tahab istuda … Seejärel otsustab ta olla hoopiski siil, sest siis on ometi kindel tunne, et keegi talle enam otsa ei istu, kuid kui saabub talv, avastab Härra Lind, et kõik siilid heidavad talveunne, kuid temal ei tule kuidagi uni peale …. Nõndamoodi proovib raamatutegelane veel järele üsna mitu erinevat olekut enne kui jõuab toreda, lihtsa ja elujaatava tõdemusega koju tagasi. Ei pea vist enam lisama, et nagu kõigis eelnevalt tutvustatud teostest, ei puudu siingi (autori enese loodud) teksti toetavad pildid, mis on ühtaegu lihtsad ning panevad muigama.
