Kokkuvõte raamatukoguaastast 2011 Vormsil

Aeg lendab endiselt tuuletiivul ning viimane paslik hetk oleks ära tuua ka väike kokkuvõte sellest, milline oli möödasaanud aasta Vormsi raamatukogus.
Kõige üldisemalt võttes üsnagi tavapärane, ent samuti võib väita, et vaikne pealispind võib olla petlik. Ehk teisisõnu - õhus on muutusi, milliseid ja kui suures ulatuses, sellest esialgu veel ei kõnele.
Üsnagi hästi näitab Vormsi lugeja huvisid ja eelistusi kindlasti aasta laenutuste edetabel, kus esireas puha omamaised kirjutajad, sealhulgas palju laste omi ja ka nö keskmisest maitsest pisut kõrgemale püüdlevaid teoseid.
Esiviisik on siin:

1.Priilinn, K. „Hirm pole tähtis“ - 9 laenutust aasta jooksul
2.Kass, K. „Samueli võlupadi“ - 9 laenutust
3.Kidd, S. M. „Mesilaste salajane elu“ - 8 laenutust
4.Luik, V. „Varjuteater“ - 8 laenutust
5.Petrone, J. „Minu Eesti I: Kas lubate elada?“ - 7 laenutust

Laenutuste edetabelit vaadates võib öelda, et Vormsil on tohutult tõusnud huvi üldse kogu "Minu"-sarja raamatute vastu ( 9. kohal S.Suu-Peica "Minu Horvaatia", 13. kohal E.Timmuski "Minu Kanada", 14. kohal M.Kupinskaja "Minu Alaska" ning 25. kohal K.Klettenbergi "Minu Ungari").
Kõikide raamatukogukriitikute suureks pettumuseks ja raamatukogude kiituseks võib öelda, et meie esikahekümneviisikus polnud ainsatki kohta jäetud ei Barbara Cartlandi, Nora Robertsi, Rosamunde Pilcheri ega teiste ajaviitekirjanike teostele. Pigem võib öelda, et siinset lugejat huvitab väljmõeldisest enam päriselu, see, mis toimub meie lähemas ja kaugemas ümbruses. Selle tõestuseks võib välja tuua 10. kohal oleva M.Nemati teose "Teherani vang", 18. kohal asuva A.Anvelti "Direktori" ning 24.kohal asuva A.Ammase "Kalle Klandrof. Jälitaja ja jälitatava").
Ning mõistagi on kõige suurem rõõm väikeste lugejate üle, kelle huvi on suunatud samuti eeskätt klassikalisele (23. koht A. Lindgren "Väikevend ja Karlsson katuselt")), aga samavõrra ka omamaisele lastekirjandusele (6. koht A.Kivirähki "Limpa ja mereröövlid").

Alljärgnevalt aga ka mõned väljavõtted alles paari nädala eest koostatud aastaaruandest:

* Suuresti on raamatukogu roll siin väikesaarel aastate lõikes jäänud muutumatuks, mida võib vaagida kahte pidi. Ühelt poolt on nurisetud selle üle, et raamatukogu ei ole nö piisavalt pildil, et asutus ei reklaami end ning üritusi on liiga vähe. Asutuse juhina olen selle kriitikaga nõus ning püüan selles osas olukorda parandada. Teisalt on stabiilsus ka hea, sest inimestel on raamatukogu suhtes tekkinud kindlad ootused, millele nad kohale tulles ka enamasti kinnitust on saanud.
Hästi sujub koostöö kooli, eakate klubi liikmete, kohalike asutuste ning lasteaiaga, erimeelsusi on, nagu mainitud, vallavõimu esindajatega, kes on soovinud raamatukogus teha muudatusi, kuid ajuti pole oma nägemusi lõpuni lahti mõtestanud ning seetõttu on arendused siiani poolikuks jäänud.
Kuna olen paar viimast aastat täiendanud end loodusturismi alal, on uue suunana eeloleval aastal plaanis käima saada juba enam kui aasta meeles mõlkunud loodus- ja kultuuriloolised matkad saarel kõigile huvilistele, esimene konkreetne kutse on juba ka olemas - 2012. Aasta märtsiks. Samuti on vaja kindlasti jätkuvalt suurendada vaba riiulipinda, mida raamatukogus ikka napib ning seetõttu tuleb ka eeloleval perioodil maha kanda suurel arvul vana ja/või väheloetavat kirjandust.

* Laenutuste arv on ka 2011. Aastal võrreldes varasemaga pisut kasvanud ning seeläbi saab kogu ikka aktiivses ringluses hoitud. Ilukirjanduse kõrval on kõige populaarsemad raamatute alaliigid loodusteadused – 98 laenutust, sellele järgnevad tihedasti kannul olles kaunite kunstide alased raamatud 94 ning ajalugu 93 laenutusega. Varasemast veidi vähem, ent siiski keskmisest suuremat huvi on tuntud ka ühiskonna teaduste ning psühholoogiaalaste teoste vastu ( vastavalt 78 ja 49 laenutust 2011. aastal). Samuti on endiselt suur huvi reisikirjanduse ( eeskätt „Minu“-sarja, aga ka muude eksootilisi maid ja kultuure tutvustavate teoste vastu) ning tuntud inimeste elulugude vastu.
Suuremaid ümberkorraldusi 2011. Aastal kogudes ei toimunud. Ka juurdetulevaid raamatuid on olnud enam-vähem stabiilselt eelmiste aastatega ning lugejad on antud valikuga alati rahul olnud.
Ruumipuuduse tõttu on raamatukogust viimasel paaril aastal maha kantud suhteliselt palju kirjandust, mis suuresti on läinud taaskasutusse- mahakantud raamatud on rahvale edasijagamiseks vastu võtnud nii kohalik pood, mille eesruumist iga soovija on saanud meelepärast kirjandust ostida, kui ka paar majutuskohta. Sellist suunda on plaanis jätkata ka eeloleval aastal.

*Raamatukogu on osalenud kohalikus mälumänguklubis küsimuste koostajana, raamatukogu töö lisaülesandeks on pandud ka kohaliku lehe jaoks igakuiste lugude kokkukogumine, mistõttu on senisest vähem võhma ainult raamatuaineliste tegemiste tarvis.

2011. aastal toimunud üritused ja näitused raamatukogus:

2 muinasjutuhommikut Vormsi lasteaias ( 1 veebruaris, 1 märtsis)
Jõulutöötuba- loodusteemalise sõnamõistatuse lahendamine
Näitused ja väljapanekud:
„Ira Lember- 85“ - mai 2011
Vormsi LPK õpilaste uurimistööd teemal „Linnud“ - juuni –august 2011
„Jaan Rannap 80“ - september 2011
„Vee- ja kalaraamatud Vormsi raamatukogus“ - seotuna koolilaste selleaastase uurimistöö teemaga „Kalad“ – oktoober 2011- märts 2012
„Viivi Luik 65“ – november 2011
„“Nukitsa“ konkursi raamatud“ – dets 2011 – veebr 2012

* Tore on see, et raamatukogu on inimeste jaoks endiselt vajalik paik, mida kasutatakse taas senisest aktiivsemalt - numbrilised näitajad on suurenenud kõigis olulistes valdkondades - nii lugejate, külastuste kui laenutuste osas. Üldine kasutajaskond ei ole palju muutunud ei laste ega täiskasvanute osas ning samas on stabiilselt igal aastal lisandunud ka uusi, tänuväärseid lugejaid. Teatakse ja osatakse küsida erinevaid raamatukoguteenuseid – viimastel aastatel on olnud ka enam-vähem samasugune arv ( 2-4) RVL laenutusi.

Soojema aja tegemisi

Aeg lendab tuuletiivul ja märkamatult on suvest saanud sügis. Vahepeal on tegemisi olnud nii palju, et blogi on tahaplaanile vajunud. Mis aga ei tähenda muidugi, et Vormsil enam ei tegutsetaks. Otse vastupidi ning niisiis riputangi tagantjärele üles mõned kevadsuvised meenutused tegevustest ja üritustest:

EMADEPÄEV

Ka sel aastal, nagu saarel juba vahvaks tavaks saanud, kogunes kaunil, soojal ja päikselisel pühapäeval, 8. Mail, Vormsi rahvamajja kenake hulk rahvast, et üheskoos meeleolukalt emadepäeva tähistada.
Nagu juba traditsiooniks kujunenud, kuulasime esmalt mahukat avakõnet volikogu esimehelt hr Ivo Sarapuult. Sellele järgnes aga rõõmsameelne ning mitmepalgeline laste kontsert.
Esmalt said sõna lasteaia mudilased, kes seekord laulmise kõrvalt ka tantsisid, pilli mängisid ja vahvaid luuletusi lugesid.
Nende järel astusid ette juba koolilapsed, ikka vanuse järjestuses noorematest vanemate poole- ka neilt saime kuulda nii mõnedki toredad laulud, pillilood ning hiljem ka väikese ühistantsu. Kontserdi lõpuosas aga esinesid pisikese üllatusena koos lastega juba lapsevanemadki - esmalt piduliku päva meeleoluga hästi haakuv „Tuulevaikne öö“ Gerdi ja Kaspar-Markuse laulu-ning kitarriduetilt ja seejärel mitmetahuline line- tantsuseltskond, kes esitas 3 erinevas stiilis line-tantsu.
Sellega oligi piduliku kontserdi osa lõppenud ning kõik, kel soovi, võisid osa saada kenast väikesest kohvi- ja tordilauast, mille olid eriti ära teeninud tublid esinejad, aga ka ülejäänutel oli seal hea võimalus sõprade- tuttavatega kohtuda, laste lusti jagada või niisama mõtteid mõlgutada.
Igal juhul oli seekordnegi emadepäev Vormsil igati meeleolukas.


ALEKSEI TUROVSKI LOENG

26. mail toimus Vormsi koolis linnukonverents. Kogu kooliaasta jooksul olid lapsed hoolikalt ette valmistanud oma uurimustöid lindudest. Mai alguseks olid tööd valmis, vaatlused tehtud ning välja valiti parimad. Nende autoritel oligi konverentsi algul võimalus oma tööd pisut lähemalt tutvustada. Igaüks õpilastest tegi seda pisut omal moel, omast vaatenurgast ning neid kõiki kuulas ka tuntud zooloog, konverentsi erikülaline hr Aleksei Turovski.
Too hali habemega lüheldast kasvu härra sai sõna peale kohalike etteasteid ning ta kõneles ennastunustavalt ning haaravalt terve tunni. Kuigi ta esiti lubas, et räägib, nagu konverentsi teema nõuab, vaid lindudest, juhtus tegelikult, et kogu kuulajaskond sai palju uut ja põnevat teada mitte ainult sulelistest, vaid kogu loomariigist. Ka külaline ise rõhutas, et ta on hariduselt spetsialiseerunud parasitoloog ning võib vabalt juhtuda, et tema jutt kaldub iseenesest ka lindude parasiitidele ning loodetavasti publik selle peale väga ei pahanda. Ja kuigi parasiitidest seekordses loengus tegelikult väga juttu ei tulnud, oli loeng siiski ääretult huvitav ning aeg lausa lendas. Kuulda oli nii mõnegi soovi, et sellist loengut võiks pikematki kuulata. Selleks aga avaneks ka suurepärane võimalus, kui vaid võtta vastu tuntud külalise kutse teha sügisel, septembrikuus ühiskülastus Tallinna Loomaaeda, kus hr Turovski viib läbi pikki ning informatiivseid matku, mis tema kinnitusel kestavad umbes 4 tundi.
Kuna paljud lapsed olid oma uurimisobjektiks valinud meie ühe suursugusema ning silmapaistvaima linnu luige, tuli see lind mitmel moel teemaks ka külalisloengus. Saime teada, et kühmnokk-luik ongi meie suurim lind, kes võib täiskasvanuna kaaluda kuni 12 kg ( võrdluseks- raskeim lind, kes veel üldse õhku suudab tõusta, kaaluvat 16 kg) ning oma iseloomult on see pealtnäha süütu ja malbe lind üsnagi riiakas- kippudes kallale minema ka endast tugevamatele isenditele, nt pelikanidele, kes tunduvad oma kogult küll luigest suuremad, kuid kaaluvad tegelikult vaid 6-7 kg, kuid on oma ülitugeva noka tõttu luigele väärilised vastased.
Samuti andis hr Turovski põhjaliku ülevaate sellest, miks linnud siiski on nii kerged, kuidas nad suudavad läbida nii kiiresti uskumatul pikki vahemaid, seejuures kõrgetes ja väga pakaselistes õhumassides ära külmumata. Tõelisele oma ala entusiastile kohaselt kaldus külalise jutt küll vahepeal lindudest väga kaugele ning jutu sisse põimis ta hulgaliselt huvitavaid fakte nii hiidkaheksajalgadest kui vaaladest, kuid jõudis viimaks siiski õnnelikult tagasi alguspunkti.
Saime teada, et suled on loomariigis kõige soojapidavam materjal üldse, ehkki sulestiku eest tuleb ka hoolitseda - linnud võiavad end korrapäraselt spetsiaalses näärmes toodetava ainega, mis ei lase sulgedel kunagi läbi vettida, samuti lendavad linnud alati vastutuult, et külm õhk neile sulgede vahele ei saaks puhuda.
Samuti annab lindudele kergust juurde nii omalaadne luustik – nende luud on seest õõnsad - , kui ka eriline hingamiselundkond –neil on lisaks kopsudele olemas nii eesmine kui tagumine õhukott, milles hapnik ühtlaselt jaotub, nii, et linnul on võimalik seda tarbida just nii palju, kui mingil hetkel vajalik. Oli üllatav teada saada, et linnud hingavad sisse noka peal asuvate sõõrmete kaudu, kuid välja tuleb õhk neil hoopis nokaservadest ( nö läbi suu) …
Usun, et igaühel, kes antud loengul viibis, on mäletada mõni tore tõik tuntud zooloogi jutust, igaüks sai midagi uut ja põnevat meid ümbritseva mitmekesise loomariigi kohta teda ning et sügisel on igati põhjust hr Turovskile Tallinnasse matkakülaliseks minna.


JÄÄÄÄRE SÜDASUVINE VÄRV

21. juuli sumedal loojangueelsel päeval oli Vormsi kiigeplatsile kogunenud kenake hulk inimesi, kes vaikselt omavahel juteldes ootasid ühe omanäolisema Tartu bändi etteaste algust. Lava kõrval seisis ka heledate kirjadega märgistatud buss, et kellegi ei tekiks kahtlust, kas aeg ja koht on ikka õige- suur valge kiri bussiseinal andis teada, et Vormsile on juba teist aastat järjest külla jõudnud ansambel Jäääär, kel sel suvel saab koos mängitud juba 20 aastat.
Veidi peale kella üheksat õhtul nad alustasidki ja nii nagu solist Jaan Sööt lubas, nii ka oli - kontserdiga anti kena läbilõige bändi enam kui paarikümne kooskäidud aasta jooksul kogunenud repertuaarist. Alustuseks mängiti Jääboileri aegadest hästituntud ilus ja mõtlik „Telegramm“ , millele järgnes ridamisi teisi rohkem või vähemtuntud lugusid Jääääre erinevatest koosseisudest ning plaatidelt. Tuleb tõdeda, et sumedasse ja lõhnavasse kergelt äikesejärgsesse õhtusse sobisid need elust ja inimestest, suhetest ja oludest pajatavad romantilise alatooniga lood küll ülimalt hästi. Eriti tore, et nad olid oma Kaunite Kontsertide tuurile kaasanud ka 2 naisterahvast- Ann kuut poogenpillidega ning Tuuli Taul nii taustalaulja kui vokalistina- nimelt kõlas ka juubelituuril tema seni enimtuntud „Sa oled minuga“ ning Jaaniga kahasse esitati ka imekaunis „Ükssarve silmade“ laul.
Loojangu eel tehti väike veerandtunnine paus, mille ajal rahvas sai pisut selga sirutada ning pisitasa hämarduval platsil ringi jalutada. Inimesi oli kuulama tulnud just parasjagu, kuigi meie oma saare rahvast oli näha suhteliselt vähe ning selle põhjust ei teagi – kas on see teisest Eesti otsast pärit bänd läänlastele siinkandis nii vähetuntud, peeti piletiraha liiga suureks või peitus põhjus kusagil mujal, ei teagi tagantjärele öelda.
Bänd oli peagi tagasi, et rahvast veel teisegi kolmveerandtunnise kontserdipoolega rõõmustada. Seal tuli esitusele juba ka soovilugusid, esmalt mängiti täiesti spontaanselt ette vaheajal neilt palutud üks nende vähestest ( kui mitte ainuke) venekeelne laul „Taina“ ning peale ametlikku lõpulugu, kindlasti nende üht enimtuntud „Lume värvi“, ei tahetud bändi kuidagi lavalt ära lasta ning plaksutati nad tagasi veel kaheks lisalookski, milleks osutusid hoogne „Juudioja polka“ ( „Su silmades on üks roos“) ning seekordse kena ning meeldejääva kontserdielamuse lõpetuseks esitati „Üksinduse valss“.

EV 93. aastapäev Vormsil

24. veebruari kärekülmal ja päikselisel talvepäeval oli Vormsi seltsimajja kogunenud kenake hulk rahvast, et tähistada üheskoos pidulikult EV 93. aastapäeva.
Avasõnu saime kuulda volikogu esimehelt Ivo Sarapuult, seejärel oli kord väikeste esinejate käes. Kuigi lasteaed seekord üles ei astunud, olid see-eest täiesti olemas koolilastest nooremad – nii 1. -2. Kui 3. -4. Klass esitasid paar temaatilist laulu. Nende järel lõid aga kandleloo lahti kohalikud naised.
Peale muusikalist vahepala jõudsid kätte pidulikud hetked, mil vallaesindajad Jaak Kaabel ja Ivo Sarapuu asusid tunnustama meie saare tublimaid. 2011. Aastal pälvis Vormsi aukodaniku tiitli põline rannarootslane, sitke ja optimistlik kauane majakavaht Oskar Friberg, keda küll saalis kohal polnud ( eks kõrge vanus ja pikk tee külakeskusse ole oma töö teinud), kuid kellele kogu saarerahva tunnustus lubati pealelõunal koju Norrbysse kätte viia. Lilli ja tänukirju said ka teised saare aktiivsed kogukonnaliikmed -
Alla Lääts – alatise abivalmiduse ja tähelepanelikkuse eest;
Ege ja Gert Kanarbik – hästitoimiva perefirma eest;
Jaana Valm – kui alati särav ja sõbralik poe töötaja,
Age Kõiveer – Vormsi pilli talharpa propageerimise ja Vormsi Kultuuripäeva traditsiooni elushoidmise eest;
perekond Kisler - kui saare praegune ainuke suurpere
Hardi Kinnas – Vormsi kinoõhtute korraldamise ja ühistegevuse arendamise eest;
Gert Soomuste – Vormsi spordielu edendamise eest;
Andri Meriloo – pikaajalise koostöö eest Vormsi valla inimeste ravimisel;
Üllar Hinno - Vormsi turismi arendamise ja saart tutvustava voldiku loomise eest;
Vormsi kõrts Krog No 14 – Vormsi 2010 a kultuurielu elavdamise eest;
Rälby külaselts – eduka külaseltsi tegevuse eest;

Peale autasustamise lõppu astus rahva ette aga muhe ja sõnaosav poliitik Hardo Aasmäe, kes rääkis lihtsas keeles ja loogiliste näidete varal meile kõigile vajalikel teemadel, nii et võib öelda - ta püüdis tuua tähtsat ja kõrget poliitikat ka tavainimeseni. Ta meenutas, kui õnnelik on õigupoolest Eesti ja selle inimesed võimaluste ja olude tõttu, mida oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks, kuid mis seda maailma mastaapides tegelikult ei ole. Nt kogu maailmas on ühtekokku 7 miljardit inimest, kellest vaid 1 miljard moodustab nn „kuldse miljardi“. Tollesama kuldse miljardi hulka loetakse ka kogu eestlaskond - need on inimesed, kes oskavad lugeda ja kirjutada, kel on vaba ligipääs haridusele ning kes ei pea elama pidevas sõjaolukorras kusagil poliitiliselt konfliktses piirkonnas. Hr Aasmäe meenutas ja tõi paralleele ka saja aasta tagant, mil paljud tänaseks sisseharjunud süsteemid ( nt pangandus, jäätmekäitlus jms) olid samuti olemas, kuid toimisid pisut teisel ja ehk isegi palju efektiivsemal moel ning mille üle seetõttu küllap igaühel tasuks veelkord mõelda.
Peale ametliku osa lõppu aga oligi aeg asuda riigi tähtpäeva tähistama veidi vabamal moel – lüües kokku sampuseklaase, maitsetes torti ja puuvilju ning kohtudes teiste kaassaarlastega.

Vormsilased Riigikogus

Teisipäeval, 14. Septembril toimus Riigikogus ametlik Läänema kuu avaüritus. Nimelt on riigivalitsejatel kena traditsioon valida igal kuul üks maakondadest, millega ise lähemalt tutvuda ning samas ka laiemalt tutvustada. Selleks korraldatakse erinevaid näitusi, väiksemaid ülesastumisi, jagatakse meeneid ning korraldatakse väljasõite antud piirkonda. Septembris 2010 on selleks maakonnaks Läänemaa ning nagu iga maakonna, nii ka Läänemaa puhul, on püütud leida vaid sellele piirkonnale eriomaseid jooni.
Üheks selliseks läbivaks jooneks, mida teistel pole, on meil kindlasti rannarootslus ja kõik sellega seonduv. Just sellepärast olidki avaüritusel kohal selle üsnagi laia märksõna parimad kokkuvõtjad ning asjatundjad- Vormsi ja Noarootsi.

Umbes 15 liikmest koosnev Vormsi esindus asus päris oma bussiga teele juba teisipäeva varahommikul, et pisut enne keskpäeva, turvakontrollist õnnelikult läbi pääsenutena, Riigikogu fuajees ühte koguneda. Esmalt tehti meile üsnagi põhjalik ekskursioon esinduslikus hoones endas. Saime kuulda palju põnevat maja ajaloost, näha terve Toompea kompleksi maketti, käisime mööda naksuvaid lossi parkettpõrandaid ning nägime ära piduliku ja imeilusa Valge saali, mida ehib Eesti suurim vaip ( 7 x 11 m), mis kaalub umbkaudu 400 kg ning on eriti väärtuslik seetõttu, et on algusest lõpuni valminud virkade meistrite käsitööna. Samuti saime uhkeldada Riigikogu ekspressionistlikus stiilis tumesiniste seinte ja püramiidja sidrunikarva laega saalis pressile mõeldud pinkides. Enne esinemist jõudsime põgusalt kiigata ka kurikuulsasse Riigikogu kohvikusse, ent siis tuli juba all fuajees oma etteastele keskenduda.
Vormsi folkloorirühm, mis sedakorda koosnes nii rahvatantsijatest, pillitüdrukutest kui lauljatest, esitas mitmepalgelise ja toreda kava vanadest Vormsi lugudest – oli paar tantsu, paar laulu – ja pillilugu, ning lõpuks iidsete Vormsi pulmalaulude saatel esitatud meeleolukas Longtants, mis vonkles läbi riigikogulaste ridade ning nii mõnegi riigimehe endaga kaasa tantsima meelitas.
Samuti tunti elavat huvi nii meie arhailiste rahvariiete kui ka omanäoliste talharpade vastu - tundus, et kumbagi neist polnud paljud publikust varem näinud ega neist midagi kuulnud. Loodetavasti aitas meie saare külaskäik Riigikokku neid lünki rahva mälus parandada.

Emadepäev

Pühapäeval, 9. Mail toimus Vormsi rahvamajas järjekordne emadepäeva tähistamine.

Et ilmad olid parasjagu üsna külmad ja vihmased, oli üritusel osalejaid oodatust ja tavapärasest vähem, samuti olid haiged või poolhaiged paljud (esinejatest) lapsed, kes olid seda tublimad, et hoolimata halvast enesetundest võtsid vaevaks siiski kohale tulla ja kuulajaid mitte teps alt ei vedanud.
Avasõnad Mallelt ja Ivo Sarapuult kuulatud, oligi käes kontserdi aeg. Kooli ja -lasteaialaste rõõmsate laulude, väikeste tantsude ja ilmekate luuletuste vahele mahtusid Jana Koka poolt leitud ning esitatud meeleolukad pildikesed ja arvamised naise ning eriti just emaduse kohta pea sajanditagusest Vormsist, kirjutatuna kohaliku mehe Jaan Spuhl-Rotalia poolt. Igaüks, kes neid kuulas, sai ise kaasa mõelda, kas ja mis neis asjus tänapäeval teisiti on. Või kas üldse ongi?
Pooletunnise kontserdi järel aga oli igal kohaletulnul võimalik osa saada väikesest pidulauast, kus aukohal teadagi emadepäeva tort.

Popid raamatud, kevad 2010

Kui veel aasta algul, talvel, oli Vormsil, nagu ilmselt väga paljudes teisteski raamatukogudes enimloetud autor Sofi Oksanen, kelle kõik 4 teost ( nii kuumim "Puhastus" kui ka "Baby Jane", "Stalini lehmad" ja "Hirm") olid Vormsi raamatukogust alatasa välja laenutatud, siis kevade hakul tõusis komeedina esiritta Justin Petrone`i "Minu Eesti"


Tõepoolest, taolist olukorda ei juhtu väikses maaraamatukogus just kuigi sageli, kus hommikupoolikul tuuakse mainitet raamat tagasi ja juba vähem kui tunni pärast seisab uudiskirjanduse riiuli ees 2 lugejat, üks neist küsib, ega "Minu Eestit" pole tagasi toodud. Vastan, et peaks olema küll, kuid samas kostab teine lugeja kõrvalt oma süle paotades "Ma juba võtsin selle endale....".

III Vormsi kultuuri päev

(Pildil pole seekordne kultuuripäev, küll aga on Age, Gert ja Kadi esindatud isetehtud talharpade - Vormsi päris oma pillidega).


20. märtsil toimus Vormsi kooli- ja rahvamajas 3. Vormsi kultuuri päev, mille peamiseks ideeks on kujunenud oma saare rahvale meie kodupaiga mitmekülgse ja põneva mineviku, aga ka oleviku ja saare kultuuriga seotud uute ideede tutvustamine.

Tänavu oli etteasteid üsna palju ja erinevaid, teemadering mitmekihiline ning esinejate kuulamine venis päris õhtutundidesse välja. Sai kuulata nii saare kunagist kooli- ja ajalugu erinevatest vaatevinklitest, kuulata mõtteid meie rahvariiete ning muude vanade, mäluga esemete üle, harida end aianduslikult ning teha lähemat tutvust Vormsi oma aabitsa(te)ga. Õnneks jagus tublisid kuulajaid ka päris lõpuni välja, ehkki tuleb paratamatult tõdeda, et iga järgmise esineja ajaks jäi saal siiski pisut hõredamaks.

Puudust polnud ka kõhutäitest ega keelekastest. Rikkalik toidulaud valmis ainuüksi tublide vormsilaste endi käte all, kuhu põhipanuse andjatest võiks ära mainida leibade valmistajad Nataša Valmi ja Karlo Hälvini, kiluvõileibade tegija Anu Strengi, mägiveiselihapallide meistri Jana Koka, rullbiskviidi küpsetaja ning ülejäänud võileibade ja kohvi tegija Ela Strengi.

Nüüd aga kõigest pisut lähemalt.
Juba pisut enne kella üht päeval olid trepil saabujaid vastu võtmas tublid koolitüdrukud, kes tervitasid iga tulijat Vormsi nimelise kiviga ning juhatasud nad seejärel saali. Seal võis igaüks omale meelepärase istekoha valida ning algaski üritus ise.
Esmasteks sõnasaajateks olid meie saare kõige väiksemad- lasteaiapõnnid, kes vapralt neljakesi üsna mitu laulu esitasid ( Getrud ja Hedvig olid taas Vormsi laste rahvariietes). Laste järel astus ette Koit Kõiveer, kes tutvustas Vormsi omapärast eluolu vanade fotode kaasabil. Esmalt oli ettekandes sees tore võrdlusmoment- kes vähegi pildil oleva ära tundis, sai seda mõttes kõrvutada praegu olevaga ning esineja ise andis ka paljudele piltidele huvitavaid kommentaare juurde. Tõesti on kummaline mõelda, et kunagi oli praegune mõnusalt metsane ja varjuline kalmistu olnud tühi ja tuulepealne või näha, milline uhke mõis saarel kunagi asus, millest tänaseks alles vaid nukker väike kivivare ning mille seinapalke on arvatavalt kasutatud ka meie praeguse koolimaja ehitusel.
Et teema juba ajalukku kaldunud, anti järgmiseks sõna Vormsi kooli vilistlasele Leili Vanakülale, kes meenutas muhedalt 1950. Aastate alguse koolielu – kuidas mitme küla lapsed täiesti omapäi hobuvankriga kooli tulid, mis tempe omal ajal tehtud sai, milline oli klassiruumide paigutus, mida õpiti, kes õpetas, milline oli kooli sisekord ja kus tol kaugel ajal miski asus. Teda täiendasid omalt poolt pisut ka Vello Heldring ja Helle Rinnak.

Väike kohvipaus peetud, jätkus kultuuripäev Vormsi folklooriringi esinemisega, kes laulsid vanu rannarootslaste rahvalaule ning saatsid end talharpadel. Nende järel sai veelkord sõna lasteaed ning Hedvigi ja Jana koostöös sai tutvustatud erinevaid juba valminud Vormsi aabitsaid, kusjuures erilist tähelepanu pöörati viimasele kaante vahele jõudnule – Vormsi keskkonnaabitsale. Samuti rääkisid Jana Kokk ja Elle Puurmann aabitsate idee loo, tutvustasid teisigi Vormsi temaatikaga välja antud raamatukesi ning andsid aimu ka tulevikuplaanidest.
Edasi sai sõna Ants Rajando, kes pidas pika ja põhjaliku loengu Vormsi erinevatest metsadest, maastikutüüpidest ning näitas palju huvitavaid saare kaarte. Tema järel kõneles Kristina Rajando Vormsi rahvariietest kui mäluga esemetest. Muuseas sai sealt teada, et Vormsi naise seelik ei olnudki algselt nii kurruline kui meie seda tänapäeval teame ning on võimalik, et algselt tehti see hoopiski pruunist, mitte mustast kangast. Samuti täiendasid Koit Kõiveer ja Kristina Rajando teineteise juttu sellega, et on vähetõenäoline ka arvamus, et erinevalt teistest Eestimaa paikadest kanti Vormsil rahvarõivaid kui igapäevast riietust ning on hoopis usutavam, et need kui pidulikud riided pandi selga vaid pildistamise ajaks, mis oli 20. Sajandi algul siiski veel üsna suur ja haruldane sündmus.
Päeva lõpetuseks astusid toredate ja ehedate sõnavõttudega ette veel esmalt Ain Ojasoo, kes on saarel ammu tuntud oma aiandushuvi ja eriti liigirikka viljapuuaia poolest. Nii kõneleski ta peamiselt erinevatest pookimisviisidest, tõhusatest taimekaitseviisidest ning andis lühikese ülevaate ka sellest, millised puuviljaliigid saare kliimasse enim sobivad. Ning kohe tema järel sai sõna Elle-Mall Koppelmaa, kes tutvustas vanu Vormsilt leitud esemeid, mida on palju kordi parandatud ning mis seeläbi samuti on omandanud isesuguse mälu, põneva mineviku ning aitavad ehk paremini lahti mõtestada kunagist saareelu.

Sellega sai kultuuripäeva töisem osa läbi, kuid kella seitsmeks õhtul olid kõik huvilised oodatud veel rahvamajja, kus mõnusa kaminatule paistel sai nautida tõeliselt hingepuudutavat ja ilusat kontserti. Selle andsid noored muusikud õed Marju ja Maili Metssalu Raplast, kes esitasid kitarri ja klaveri saatel peamiselt omatehtud lugusid ning neile järgnes mitte vähem värvikas koosseis nimega Kuuüdi. Tollesse bändi kuulus kolm liiget – Egle Ehtjen ( laul, kitarr), Indrek Liit ( akordion, klaver) ning Madis Ristmägi ( laul, kitarr), kellest osa olid pärit Tallinnast, aga osa hoopiski Hiiumaalt. Kui õed Metssalud olid hästi lüürilised ja nende helisevad ja kumedad hääled sulasid kõrvupaitavalt ühte, siis Kuuüdi võlus just oma otsekohesuse ja huvitava kõla poolest – hõbehäälne Egle ja karune Madis, kes esitasid nii kordamööda kui koos samuti omaloomingut, kuid olid veidi elavamad, kohati pisut rämedadki, kuid viimast aitasid hästi tasakaalustada vaikselt südamessepugevad akordionisoolod ning ootamatud ja põnevad improvisatsioonid klaveril. Julgen arvata, et nii head, omapärast, ja parimas mõttes rabavat kontserti pole Vormsil ammu olnud ja muusikaelamuse sai loodetavasti iga viimanegi kohaletulnu.
Kokkuvõtteks võib niisiis öelda, et Vormsi 3. Kultuuripäev läks igati korda, oli hästi mitmekihiline ning jäi ehk just seetõttu ka kõigile hästi meelde. Järgmisel aastal uue hooga!

Paar märtsikuist tegemist

15. veebruarist 5. märtsini 2010 oli Vormsi raamatukogus üleval X Nukitsa konkursi raamatute näitus. Teatavasti eraldatakse sel konkursil raamatud kahte kategooriasse -
1) võistleb kirjanik, kus ühtekokku oli nimekirjas 180 raamatut, millest Vormsil leidus 25 raamatut.
2) võistleb kunstnik, kus ühtekokku osales 234 raamatut ning millest Vormsi raamatukogus oli esindatud vaid 29 raamatut.
Näitus oli heaks võimaluseks tutvustada ühtsemalt kahe viimase aasta uuemat laste- ja noortekirjandust ning pälvis külastajate hulgas üsna suurt tähelepanu. Peale näituse mahavõtmist on näitusel olnud raamatute laenutuste arv mõnevõrra suurenenud. Kahjuks ei soovinud inimesed kuigivõrd raamatuid hinnata, mis oli ju samuti üheks Nukitsa konkursi eesmärgiks - leida kahe viimase aasta parim omamaine lastekirjanik ning- kunstnik. Aga hindamise huvi on Vormsil olnud leige ka varasematel Nukitsa aastatel ja võib rahul olla ju sellegagi, et rahva huvi teatud tüüpi kirjanduse vastu on taas mõneks ajaks tõstetud.


Väike EELREKLAAM ka.

20. märtsil 2010 on toimumas Vormsi kultuuri päev.

See algab kell 13.00 Vormsi kultuurimajas. Kavas on erinevad Vormsiteemalised loengud, mälestused, mille vahele on põimitud muusikalisi etteasteid. Avatud on kooli käsitööklass, näha saab vanade esemete näitust ning käsitööd saab kohapealt ka kaasa osta.
Kell 19.00 on kõrtsis õhtune kontsert, kus astuvad üles erinevad noorte- ja muusikakollektiivid.
Kõik huvilised on oodatud!

Tagasivaade- Vormsi tegemised veebruaris 2010

Teisipäev, 16. 02 - VASTLAPÄEV

16. veebruaril peeti Vormsil vastlapäeva. Pealelõunal olid kõik huvilised oodatud kaasa lööma või ergutama vastlavõistlustel, kus nii kooli- kui lasteaialapsed ning ka mõned julgemad täiskasvanud said end erinevatel talispordi- ja naljaaladel proovile panna. Sellele järgnes traditsiooniline vastlaliu laskmine, mis sedakorda toimus kooliesisel parkimisplatsil, kust alla vallamaja manu suundub parajalt pikk kelgurada. Iga huviline võis selleks puhuks kaasa tuua oma isiklikult disainitud sõiduvahendi ja põnevaks ehitud kelke võis tõesti ka siin-seal silmata. Kõige atraktiivsemaks kujunes liulaskjate seas siiski suur punane kelk, millele kohalikud päästjad isiklikult kordamööda hoogu sisse lükkasid, lapsed peal vaimustusest kiljumas. Ühtekokku kestsid pikima liu võistlused peaaegu kella viieni õhtul, kui said ära söödud kohapeal pakutud viimased vastlakuklid ja rüübatud viimane tilk sooja teed. Kohal oli ka kohaliku televisiooni võttegrupp, kes vormsikate vastlategemised linti võttis, üldisemat eluolugi uuris ning paariminutilist jupikest võis näha ka 16. Veebruari Aktuaalse Kaamera lõpuosas.

Kolmapäev, 24. 02 - EESTI VABARIIGI AASTAPÄEV

Meie vabariigi 92. Sünnipäeva auks peeti Vormsilgi mitmeid pidustusi, mis päädisid piduliku aktusega koolimajas.
Esmalt toimus Vormsi Püha Olavi kirikus iseseisvuspäevale pühendatud jumalateenistus, lauldi Eesti hümni ning sõna sai ka valla esindaja. Seejärel siirduti edasi Vabadussõja ausamba juurde, kus peeti väike mälestuskõne neile, kes kord meie riigi eest oma elu andnud ning koolipoiss Kaspar Markus Lepp asetas sambale lillekimbu.
Pisut peale keskpäeva oli kooli saali kogunenud üksjagu rahvast, nii et toolegi tuli viimastele saabujatele klassidest juurde muretseda. Akadeemiline viisteist hilinejaid oodatud, võis üritus alata. Lühikesed avasõnad koolidirektrissilt ning vallavanemalt kuulatud, astus ette Ivo Sarapuu, kes küll veidi ebakindlalt, kuid muhedalt andis üle vallapoolsed tunnustused Vormsi heaks suure panuse andnud inimestele.
Saare esimese aukodaniku tiitli pälvis siin üle viiekümne aasta velskrina töötanud Sofia Zinkova. Alati naerusuise, teotahtelise ja optimistliku suhtumise ning mitmekülgse tegevuse eest anti valla aukiri üle Malle Hokkonenile ja 17 pühendunud tööaasta eest vallasekretär Eidi Lehele. Lisaks tänas kool omalt poolt toimekat abistajat, andes kooli sõbra tunnustuse ja tänukirja üle Meelis Sukkole. Kõiki eelpoolmainituid õnnitlesid vallavanem, volikogu esimees ning Vormsi rahvarõivastes Hedvig andis üle lillekimbud.
Seejärel anti sõna lasetaia- ja koolilastele. Kui esimesed olid esindatud peamiselt muusikaliste etteastete ning luulega, siis kooliõpilased andsid lisaks ka põhjaliku ajaloolise ülevaate Eestimaa varasemast ajaloost, rahvauskumustest ning ärkamisaja tähttegelastest, tänu kellele oleme täna suuresti need, kes oleme. Tekstilise osa vahele taas paar laulu ja talharpa lugu ning viimasena astusid üles ka kohalikud pedagoogid. Sedakorda omapärase tagasivaatega 30 aasta taha, mil meie maa alles NSV Liidu koosseisu kuulus. Laval olid punaste kaelarättidega varustatud komnoored, kes ülistasid omaaegses liialdatud positivismis tööd ja kodumaad, ent lõpetasid siiski paslikumas toonis, lauldes metsavendade elust.
Peale ametliku osa lõppu aga oli aeg sünnipäevale kohaselt asuda tordi- ning kohvilauda.