Kokkuvõte raamatukoguaastast 2011 Vormsil

Aeg lendab endiselt tuuletiivul ning viimane paslik hetk oleks ära tuua ka väike kokkuvõte sellest, milline oli möödasaanud aasta Vormsi raamatukogus.
Kõige üldisemalt võttes üsnagi tavapärane, ent samuti võib väita, et vaikne pealispind võib olla petlik. Ehk teisisõnu - õhus on muutusi, milliseid ja kui suures ulatuses, sellest esialgu veel ei kõnele.
Üsnagi hästi näitab Vormsi lugeja huvisid ja eelistusi kindlasti aasta laenutuste edetabel, kus esireas puha omamaised kirjutajad, sealhulgas palju laste omi ja ka nö keskmisest maitsest pisut kõrgemale püüdlevaid teoseid.
Esiviisik on siin:

1.Priilinn, K. „Hirm pole tähtis“ - 9 laenutust aasta jooksul
2.Kass, K. „Samueli võlupadi“ - 9 laenutust
3.Kidd, S. M. „Mesilaste salajane elu“ - 8 laenutust
4.Luik, V. „Varjuteater“ - 8 laenutust
5.Petrone, J. „Minu Eesti I: Kas lubate elada?“ - 7 laenutust

Laenutuste edetabelit vaadates võib öelda, et Vormsil on tohutult tõusnud huvi üldse kogu "Minu"-sarja raamatute vastu ( 9. kohal S.Suu-Peica "Minu Horvaatia", 13. kohal E.Timmuski "Minu Kanada", 14. kohal M.Kupinskaja "Minu Alaska" ning 25. kohal K.Klettenbergi "Minu Ungari").
Kõikide raamatukogukriitikute suureks pettumuseks ja raamatukogude kiituseks võib öelda, et meie esikahekümneviisikus polnud ainsatki kohta jäetud ei Barbara Cartlandi, Nora Robertsi, Rosamunde Pilcheri ega teiste ajaviitekirjanike teostele. Pigem võib öelda, et siinset lugejat huvitab väljmõeldisest enam päriselu, see, mis toimub meie lähemas ja kaugemas ümbruses. Selle tõestuseks võib välja tuua 10. kohal oleva M.Nemati teose "Teherani vang", 18. kohal asuva A.Anvelti "Direktori" ning 24.kohal asuva A.Ammase "Kalle Klandrof. Jälitaja ja jälitatava").
Ning mõistagi on kõige suurem rõõm väikeste lugejate üle, kelle huvi on suunatud samuti eeskätt klassikalisele (23. koht A. Lindgren "Väikevend ja Karlsson katuselt")), aga samavõrra ka omamaisele lastekirjandusele (6. koht A.Kivirähki "Limpa ja mereröövlid").

Alljärgnevalt aga ka mõned väljavõtted alles paari nädala eest koostatud aastaaruandest:

* Suuresti on raamatukogu roll siin väikesaarel aastate lõikes jäänud muutumatuks, mida võib vaagida kahte pidi. Ühelt poolt on nurisetud selle üle, et raamatukogu ei ole nö piisavalt pildil, et asutus ei reklaami end ning üritusi on liiga vähe. Asutuse juhina olen selle kriitikaga nõus ning püüan selles osas olukorda parandada. Teisalt on stabiilsus ka hea, sest inimestel on raamatukogu suhtes tekkinud kindlad ootused, millele nad kohale tulles ka enamasti kinnitust on saanud.
Hästi sujub koostöö kooli, eakate klubi liikmete, kohalike asutuste ning lasteaiaga, erimeelsusi on, nagu mainitud, vallavõimu esindajatega, kes on soovinud raamatukogus teha muudatusi, kuid ajuti pole oma nägemusi lõpuni lahti mõtestanud ning seetõttu on arendused siiani poolikuks jäänud.
Kuna olen paar viimast aastat täiendanud end loodusturismi alal, on uue suunana eeloleval aastal plaanis käima saada juba enam kui aasta meeles mõlkunud loodus- ja kultuuriloolised matkad saarel kõigile huvilistele, esimene konkreetne kutse on juba ka olemas - 2012. Aasta märtsiks. Samuti on vaja kindlasti jätkuvalt suurendada vaba riiulipinda, mida raamatukogus ikka napib ning seetõttu tuleb ka eeloleval perioodil maha kanda suurel arvul vana ja/või väheloetavat kirjandust.

* Laenutuste arv on ka 2011. Aastal võrreldes varasemaga pisut kasvanud ning seeläbi saab kogu ikka aktiivses ringluses hoitud. Ilukirjanduse kõrval on kõige populaarsemad raamatute alaliigid loodusteadused – 98 laenutust, sellele järgnevad tihedasti kannul olles kaunite kunstide alased raamatud 94 ning ajalugu 93 laenutusega. Varasemast veidi vähem, ent siiski keskmisest suuremat huvi on tuntud ka ühiskonna teaduste ning psühholoogiaalaste teoste vastu ( vastavalt 78 ja 49 laenutust 2011. aastal). Samuti on endiselt suur huvi reisikirjanduse ( eeskätt „Minu“-sarja, aga ka muude eksootilisi maid ja kultuure tutvustavate teoste vastu) ning tuntud inimeste elulugude vastu.
Suuremaid ümberkorraldusi 2011. Aastal kogudes ei toimunud. Ka juurdetulevaid raamatuid on olnud enam-vähem stabiilselt eelmiste aastatega ning lugejad on antud valikuga alati rahul olnud.
Ruumipuuduse tõttu on raamatukogust viimasel paaril aastal maha kantud suhteliselt palju kirjandust, mis suuresti on läinud taaskasutusse- mahakantud raamatud on rahvale edasijagamiseks vastu võtnud nii kohalik pood, mille eesruumist iga soovija on saanud meelepärast kirjandust ostida, kui ka paar majutuskohta. Sellist suunda on plaanis jätkata ka eeloleval aastal.

*Raamatukogu on osalenud kohalikus mälumänguklubis küsimuste koostajana, raamatukogu töö lisaülesandeks on pandud ka kohaliku lehe jaoks igakuiste lugude kokkukogumine, mistõttu on senisest vähem võhma ainult raamatuaineliste tegemiste tarvis.

2011. aastal toimunud üritused ja näitused raamatukogus:

2 muinasjutuhommikut Vormsi lasteaias ( 1 veebruaris, 1 märtsis)
Jõulutöötuba- loodusteemalise sõnamõistatuse lahendamine
Näitused ja väljapanekud:
„Ira Lember- 85“ - mai 2011
Vormsi LPK õpilaste uurimistööd teemal „Linnud“ - juuni –august 2011
„Jaan Rannap 80“ - september 2011
„Vee- ja kalaraamatud Vormsi raamatukogus“ - seotuna koolilaste selleaastase uurimistöö teemaga „Kalad“ – oktoober 2011- märts 2012
„Viivi Luik 65“ – november 2011
„“Nukitsa“ konkursi raamatud“ – dets 2011 – veebr 2012

* Tore on see, et raamatukogu on inimeste jaoks endiselt vajalik paik, mida kasutatakse taas senisest aktiivsemalt - numbrilised näitajad on suurenenud kõigis olulistes valdkondades - nii lugejate, külastuste kui laenutuste osas. Üldine kasutajaskond ei ole palju muutunud ei laste ega täiskasvanute osas ning samas on stabiilselt igal aastal lisandunud ka uusi, tänuväärseid lugejaid. Teatakse ja osatakse küsida erinevaid raamatukoguteenuseid – viimastel aastatel on olnud ka enam-vähem samasugune arv ( 2-4) RVL laenutusi.

Aprillikuine seminar ( 4.04.2011 Haapsalu)

Seekordne seminar möödus kuidagi eriti kiirelt ning oli ka (minu suureks rõõmuks) üdini kirjanduslik.

Esmalt oli hommikune kohtumine ajakirjaniku ning kirjaneitsi Kärt Hellermaga, kes rääkis väga kenasti, viisakalt, üldistavalt oma elu- ja loometeest. Tema vanemad olid mõlemad haritud inimesed- isa ajaloolane, ema pedagoog, ning nende ühine arvamus oli, et ühel naisterahval, olgu selleks pealegi nende endi lihane tütar, ei peaks oma nina toppima mehisesse ajakirjandusmaailma. Kärt Hellerma nimelt alustas oma ajakirjanikutöödega 1980. Aastate keskel ning rääkis värvikalt ka nn muutuste ajastu, 1990. Aastate ajakirjanduse telgitagustest- kuidas toimusid üleöö lehetoimetuste ühinemised või kaotamised, millistel teemadel ja kuidas seda tehti. Sellest jäi kummitama mõte, et kuigi sel ajastul olid ajakirjandusel omad miinused, olid tollal siiski veel tänasest märksa paremini võimalik kirjutada kultuurist, avaldada näiteks põhjalikke kirjanduse, muusika või teatri arvustusi, analüüse, ülevaateid.
Oma esinemise teises pooles aga rääkis Kärt Hellerma oma kujunemisest ajakirjanikust kirjanikuks. Oma esimese raamatu, romaani pealkirjaga „Alkeemik“ avaldas ta alles 40-aastasena, aastal 2000 ning teda tembeldati algul pisut halvustavalt järjekordseks „naiskirjanikuks“. Ehk siis inimeseks, kelle kirjutisi ei maksa võtta ülearu tõsiselt. Kirjanik arutles pikalt selle üle, et naistel on Eesti kirjanduses kergem läbi lüüa siis kui alustatakse esiteks võimalikult noore(ma)na ning kindlasti just luuletajana.

Kärt Hellerma seniilmunud teosed:
„Alkeemik“, romaan ( 2000)
„Kassandra“, romaan ( 2000)
„Avanenud ruum“, artiklid ja esseed 1991 -2006 ( 2006)
„Kohanenud kirjandus“, kirjanduskriitika 1987 -2006 ( 2006)
„Ma armastasin David Copperfieldi“, novellikogu ( 2007)
„Sinine missa“, reisikirjad (2008)
„Õrnad kõrvad“, lastejutt (2010)

Peale väikest pausi jätkus seekordne seminar Krista Kumbergi ülevaatega 2010. Aasta laste- ja noortekirjandusest. Oma mõjusalt humoorikal ja pisut ka ironiseerival moel tõi ta meie ette kogu möödunud aasta varasalve. Halbadest raamatutest ei hakka siin uuesti rääkima, ent selle lõppu jäi pidama vaid pisike nukker tõdemus- Eesti algupärasest lastekirjandusest on peaaegu sama hästi kui kadunud hea, lööv karakter!, paremad meeldejäänud toon aga ära ka siinkohal:

Parim luuleraamat
«Karukell ja kellakaru» – Peeter Volkonski

Parim aimeraamat
«Risti-rästi läbi Eestimaa» – Kristjan Jaak Kangur, Eva Kolli, Ruth Laane, Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Kersti Tormis

Eelkool
«Kiisu raamat» – Heli Illipe-Sootak
«Mannikese lugu» – Aidi Vallik

Noorem kooliiga
«Tobias ja teine B» – Piret Raud
«Seiklus salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas» – Kaspar Jancis
«Õuduste kool» – Grigori Oster

Keskmine kooliiga
«Kiilivõrendik» – Eva Ibbotson

Noored
«Nullpunkt» – Margus Karu

Lisaks kiitis Krista veel nii mõndagi hääd omamaist üllitist, nagu näiteks:

Kass, K. „Nõianeiu Nöbinina“ - kui väikese nõia eestimaist varianti

Reinaus, R „Täiesti tavaline perekond“ – mis, nagu selgub, polegi nii tavaline – huvitav ülesehitus, kus paralleelselt nö tavaline raamatutekst ja tänapäevane, populaarne blogitekst

Tomusk, I. „Pöörane puhkus Parakatkul“

Hellerma, K. "Õrnad kõrvad" - kui teistsuguse vaatenurga alt laste maailmale, selle hirmudele ja üksindusele lähenev raamat

em>Saksatamm, M. „Külaline Okidoki planeedilt“

Veigel P. „Riks ja Säde, aiasõbrad“ – tore ja avastamislusti täis raamat väikematele lastele, mis paneb ka täiskasvanud aias elutsevatele mutukatele teise, senisest soojema pilguga vaatama.

Toredad loomalood lastele

Olen siin lehel seni vaid täiskasvanutele mõeldud raamatuid tutvustanud ja väiksemad lugemishuvilised teenimatult veidi unarule jätnud. Oleks aeg sedagi viga parandada . Esmalt võtaks ette uuema omamaise lastekirjanduse ning teeks tutvust teostega, kus sees juttu loomadest-loodusest.
Õnneks on viimasel ajal selle temaatikaga raamatuid ilmunud üksjagu ning nende seas on olnud ka toredaid elamusi, äratundmisi pakkuvaid lugusid.
On äärmiselt tänuväärne, et eesti kirjanikud tunnevad muret selle pärast, et lastele maalitakse sageli metsaelanikest põhjendamatult kurjakuulutav pilt – et hundid, rebased, karud ja ilvesed on lihasööjad – kiskjad, väga ohtlikud loomad, kes kipuvad ründama ja keda tuleb seepärast karta. Nüüd on seda väärarusaama mõnede toredate lasteraamatute abil püütud leevendada.
Esmalt 2 väga toredat hundiraamatut:

Siiri Laidla „Armas hunt“. See on soe ja muhe raamat sellest, kuidas väike poiss nimega Trulla kohtub metsa vahel rattaga sõites vana, kurva ja väsinud hundiga, kes laulab kurbi laulukesi oma raskest elust ning pelgab kõige enam siin ilmas- punast mütsi!! Poiss otsustab vaese loomakese oma sõbraliku vanaisa (Professor Moosi) juurde viia, kus hunt saab omale elukoha vanas koerakuudis ning kes hakkab pererahvast üllatama ja lõbustama oma suurepärase laulu- ja luuletamisoskusega. Üheskoos satutakse niiviisi viimaks ka Tallinna ja suisa laulupeolegi välja. Seiklust ja lastepäraselt lõbusat olemist on raamatus kuhjaga ning mitte vähemtähtsad pole ka vahvad värvilised pildid, mis on joonistatud parajalt vaba käega ega mõju seetõttu ülepingutatult, vaid sobivad raamatu üldise laheda tooniga vägagi hästi.

Sugugi mitte vähem haarav pole teinegi omamaine lastele kirjutatud hundiraamat Juhani Püttsepa „Väikese hundi lood“, kus ühevõrra kõnekad on nii pildid kui tekst. Viimast on võrreldes „Armsa hundiga“ küll vähem ja ka üht suurt ning terviklikku seiklust sealt ei leia, aga tähelepanuväärne on teos siiski. Autor ongi oma raamatu üles ehitanud hundi tutvustusena, tehes seda võrdlevas toonis ning lastele kergestimõistetavalt. Just siit raamatust leiab ka päris mitu sellist kohta, kus tuleb ilmekalt välja inimeste halvustav suhtumine meie võsavillemisse. Muuseas räägib teose peategelane Väike Hunt, et sageli joonistatakse hunte koledate, irevil hammastega elajatena, mis panebki lapsed teda nii hirmsasti pelgama, samuti on inimeste seas käibel mitmeid halvustava tooniga väljendeid, milles sees seos hallivatimeestega „(nt “hundipassi andma“ - töölt lahti laskma või „hundilaut“ väga külma toa kohta). Jällegi on raamatus olemas väga meeleolukad pildid, mis lasevad ka juuresoleva tekstiga paremini haakuda ning arvan, et autori taotlus - tuua laste mõtlemisse sisse uued varjundid meie looduses osakesest, hirmsast kiskjast hundist, kes pole tegelikult üldse nii kole ja ähvardav loom, on see igati hästi ja tänuväärselt õnnestunud.

Ka teisest meie metsade ühest arvukamast kiskjast on hiljuti välja antud tore raamat – Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, mille peategelaseks on rebase perekond ning jälgitud on tolle pere aastaringi. Nagu looduses, algab ka too raamat kevade ning lõpeb talve ja esimese lumega. Eriti nauditavaks teeb raamatu see, et juurde on lisatud ka Fred Jüssi lindistatud loodushäältega plaat. Metsaelu aabits on lapsele hariv mitte üksnes rebaste elu ja kommete tundmaõppimise poolepealt, vaid annab palju väärtuslikke teadmisi ka loodusest üldisemalt. Nii on teoses eraldi välja toodud mitmete taimede ja loomade pilte, mille juures on erivärvilises kastikeses sees just pildiloleva liigi kohta mõni huvitav tõsiasi, mis pole puhtalt teaduslik, vaid just mõni peen nüanss, mis on lapsele kergesti arusaadav ning jääb ehk arvupurust paremini meelde ( nt et väikestel jänesepoegadel pole esialgu üldse mingit lõhna, et kiskjad neid metsas ei märkaks või et metskits peab alati magama paljal maapinnal, sest lumes võib ta saada kopsupõletiku). Ning taas on raamatus sees väga kõnekad ja kaunid pildid, ilma milleta poleks muidugi ükski loodust tutvustav raamat pooltki see, mis ta on.


Ning seekordse loomateema lõpetuseks räägiksin pisut veel ühest raamatust, mis küll vaid pooleldi ja vihjamisi loomariiki puudutab, ent nime poolest siia loetellu siiski igati passib. Selleks on Piret Raua „Härra Linnu lugu“, kus peategelaseks üks soliidne ja pisut isepäine härra, kes ei taha olla lind ega taha teha nendele osaks pandud tavalisi tegemisi. Teisisõnu- tegu igati inimeste maailmastki tuttava teemaga- kuidas leida elus oma õige koht, ja just need tegevused, mis just tollele isikule kõige paremini sobivad. Nii proovib Härra Lind olla padi lilleaasal, kuna talle tundub, et see on üks hõlbus amet, kuid seda vaid hetkeni, kuni lehm talle peale tahab istuda … Seejärel otsustab ta olla hoopiski siil, sest siis on ometi kindel tunne, et keegi talle enam otsa ei istu, kuid kui saabub talv, avastab Härra Lind, et kõik siilid heidavad talveunne, kuid temal ei tule kuidagi uni peale …. Nõndamoodi proovib raamatutegelane veel järele üsna mitu erinevat olekut enne kui jõuab toreda, lihtsa ja elujaatava tõdemusega koju tagasi. Ei pea vist enam lisama, et nagu kõigis eelnevalt tutvustatud teostest, ei puudu siingi (autori enese loodud) teksti toetavad pildid, mis on ühtaegu lihtsad ning panevad muigama.

Epp Petrone ROHELISEKS KASVAMINE

Ilmumisandmed:

Petrone, Epp "Roheliseks kasvamine"

Petrone Print, 2007, 223 lk, spiraalköide

Kui sa oled kasvõi natukene rohelise mõtteviisiga, siis SEE raamat lihtsalt ei saa sind külmaks jätta!!
Minu meelest on see seni eesti keeles ilmunud keskkonnahoidlikkuse teemaline parim raamat. Ühtaegu toredasti, inimesega samastuvalt kirjutatud ja ka praktiliselt kasutatav. Ütleksin isegi, et omal moel rohelise(ma)ks saamise piibel. ( lk 191-192). Boonust lisab raamatule seegi, et see on trükitud vanapaberile ning autor kutsub isetult üles rahvast seda raamatut pigem laenutama kui ostma või kui tingimata peab ostma, siis mitme peale. Isiklikult mina tegin raamatuga nii seda kui teist - esiteks laenutasin selle omaenese raamatukogust, lugesin läbi ja sattusin sellest nii suurde vaimustusse, et lasin raamatu ka enesele kinkida!
Mis veel hea, see raamat pole ainult Eesti-keskne, see räägib ka mujal maailmas toimuvast. Kuna autor on elanud vahelduva eduga nii Eestis kui Ameerikas, siis on tal olnud hea võimalus kaht riiki, kaht elustiili võrrelda ( õnneks, õnneks- Eesti kasuks!). Samas sisaldab teos ka selliseid mõtlemapanevaid teemasid nagu Aafrika näljahäda, üleilmne kliimasoojenemine, naftavarude lõppemine, Hiina odav tööjõud, liiga kiire rahvastikukasv, geenmuundatud toidud ja nende mõju meie tervisele jpm.
Raamatust võib leida terve hulga põnevaid veebilinke, kus saab teada tohutul hulgal teaduslikumat ja vähem teaduslikumat infot kõigil keskkonda puudutavatel teemadel nii eesti kui inglise keeles, alates vanapaberist, taaskasutusest kuni ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja loomkatseteni välja.
Üks põhjus, miks see raamat mulle niiväga meeldis , oli teatav äratundmine, et ka mina olen pärit umbes sarnastest tingimustest nagu autorgi. Võib öelda, et nõukogude inimene ( ja laps, nagu mina siis olin) oligi teatud mõttes sunnitud olema roheline, sest teisiti polnud võimalik. Liikus vaid klaastaarat, mida sai kasutada lõputult, kilekott oli defitsiit ja neid kasutati taas ja taas kuni neilt värvilised pildid pealt olematuks kulusid, oma maja ja maalapikest omades läks enamik toidujäätmetest loomadele söögiks või komposti ja sealt edasi aiamaaväetiseks, nii koduses majapidamises kui aias kasutati looduslikke kaitse- ja puhastusvahendeid, sest poest polnud mingid kemikaale saada. Mis kõige tähtsam- inimesed teadsid, mida , kus ja millal kasutada. Olid teada taimed, mis tõrjuvad eemale aiakahjureid, olid teada ohutud vahendid, millega midagi puhastada jne. See oli mulle palju-palju aastaid iseendastmõistetav ja siiani tundub võõristav kasutada üldtuntud ja toimivate võtete asemel mingit kahtlast poest ostetud pulbrit või vahtu, mis küll lõhnab hästi ja tundub tõhusalt toimivat, aga – kuidas see tegelikult pikemas perspektiivis mõjub, mis saab sellest pulbrist või vahust kui ta jõuab tagasi looduse ringkäiku?
Autor arutleb kaasakiskuvalt, mõtlemapanevalt ja kohati mõnusalt eneseirooniliselt teemadel, mis saab plastikjubinatest, tohututest kilekotihordidest, mida meile kaubanduskettidest igapäevaselt lausa peale surutakse ja mida me praktiliselt ei kasutagi, siis, kui meie oleme need prügikasti visanud; kas me oleme kunagi mõelnud, kuidas mingi kaup meieni jõuab või kui palju loodusressursse kulub ühe või teise asja tootmiseks? Kui palju kulutab mingi konkreetse kauba tootmine meie puhast õhku, vett, kütuseid, inimtööjõudu jne? Sellest kõigest räägitakse raamatus ikka ja jälle ning see jääb südant piinama.
Tunnistan ausalt, mina polnud sellele seni tõepoolest eriti tõsiselt mõelnud, kuigi võisin mõningase rahuldustundega tõdeda, et kilekotivastane olen olnud kogu aeg ja nii kodu- kui arstikeemiale olen samuti eelistanud looduslikke võtteid. Aga palju uut ja vägagi mõtlemapanevat infot andis antud teos kaheldamatult. Olen täheldanud enda juures juba ka teatavaid muutusi- sorteerin nüüd hoolsamalt prügi, uurin poes võimalusel, kas ostetav kaup on ikka kodumaist päritolu ( nipp on selles, et sageli on pakendil küll omamaise firma nimi, aga see firma võib olla vaid toote pakendaja v transportija ning purgi v pudeli sisu on toodetud hoopis kaugel Poolas, Ukrainas või tont teab kus ).
Teisalt pani mind ikka ja jälle hämmastama kui hoolimatud, mõtlematud või lihtsalt rumalad on inimesed, kes vist küll kunagi oma arutu tarbimise või käitumise tagajärgedele ei mõtle, sest kuidas muidu seletada nt maailmameredes ringi ulpivaid prügimägesid, mis tapavad tohutult kalu, merelinde ning-loomi või iga aastaga drastiliselt suurenevaid prügimägesid kõikjal maailmas? Samuti paneb oma tarbimise, ostude üle mõtlema kui loed selliseid võikaid ridu: ( Lk 95, 97 (olukord Hiina tehastes) ).Omaette huvitavad kõnesolevas teoses olid eraldi kastikestesse paigutatud infotahvlid pealkirjaga Kas teadsid, et …., kus sees hulganisti fakte, nippe jm põnevat. Muuseas sai neist lugeda:

*Üks konteineritäis vanapaberit säästab vaid 1 puu elu!

*Inimtegevus on põhjustanud rängima liikide massilise väljasuremise pärast seda, mis toimus dinosaurustega 65 miljoni aasta eest. Ekspertide arvutused näitavad, et taime- ja loomaliigid surevad praegu inimtegevuse tõttu välja umbes 1000 korda „looduslikust tasemest“ kiiremini.

’Ühe auto nahast istmekatte valmistamiseks kulub 7-15 lehma nahk ja te ei taha teada, kuidas neid (loomi) tapetakse.

*Enamik kosmeetikafirmasid katsetab oma tooteid eelnevalt loomade peal. Nt pritsivad nad hiirtele või jänestele kemikaale silma v aetakse nad mürgiste aurudega kambrisse, et näha, kuidas ja kui kaua nad seal vastu peavad.

* Igal aastal sureb sadu tuhandeid mereloomi ( vaalu, kilpkonni jt), sest nad neelavad hõljuvaid kilekotte, pidades neid toiduks. Surm saabub kas lämbumise või ummistunud soolestiku tõttu. Hiljuti leiti Soti rannikuvetest surnud vaal, kelle kõhus oli üle 800 kg plastikut ja kilet.

* Ka nn säästupirn kuulub ohtlike jäätmete hulka, kuna sisaldab selliseid keemilisi elemente nagu volfram, baarium ja elavhõbe. Neid ei tohi visata tavaprügisse vaid peab viima eraldi kogumispunkti.

* Pudelite taaskasutamine ei tähenda sõna-sõnalt taas kasutamist- st neid ei steriliseerita kuna plast ei talu nii kõrgeid temperatuure, vaid töödeldakse ümber: lõigatakse tükkideks, sulatatakse … See kõik on aga suur energiakulu ja pealegi saab plasti uuesti kasutada vaid üheainsa korra!

*Kõige kahjulikum on keskkonnale veiseliha tootmine ( 1 kg veiseliha tootmiseks kulub 20 korda rohkem veereostust kui sama koguse makaronide peale) , teisel kohal on sea- ja kolmandal kanaliha. Kõige ohutum on juurviljade tootmine.

* Importviljadest on tervisele potentsiaalselt ohtlikud virsikud, maasikad, õunad, pirnid, viinamarjad, kurgid, tomatid, kartulid. Kõige probleemsemad neist Hispaania, Hollandi, Poola, Itaalia ja Belgia kaubad. Kõige lihtsam viis ennast kaitsta - kui kahtled vilja päritolus, koori see enne söömist, sest tihti immutatakse importviljade koori pikema säilivuse ja parema välimuse nimel kemikaalidega, mille alusaineks on olnud nt nafta.