Aprillikuine seminar ( 4.04.2011 Haapsalu)

Seekordne seminar möödus kuidagi eriti kiirelt ning oli ka (minu suureks rõõmuks) üdini kirjanduslik.

Esmalt oli hommikune kohtumine ajakirjaniku ning kirjaneitsi Kärt Hellermaga, kes rääkis väga kenasti, viisakalt, üldistavalt oma elu- ja loometeest. Tema vanemad olid mõlemad haritud inimesed- isa ajaloolane, ema pedagoog, ning nende ühine arvamus oli, et ühel naisterahval, olgu selleks pealegi nende endi lihane tütar, ei peaks oma nina toppima mehisesse ajakirjandusmaailma. Kärt Hellerma nimelt alustas oma ajakirjanikutöödega 1980. Aastate keskel ning rääkis värvikalt ka nn muutuste ajastu, 1990. Aastate ajakirjanduse telgitagustest- kuidas toimusid üleöö lehetoimetuste ühinemised või kaotamised, millistel teemadel ja kuidas seda tehti. Sellest jäi kummitama mõte, et kuigi sel ajastul olid ajakirjandusel omad miinused, olid tollal siiski veel tänasest märksa paremini võimalik kirjutada kultuurist, avaldada näiteks põhjalikke kirjanduse, muusika või teatri arvustusi, analüüse, ülevaateid.
Oma esinemise teises pooles aga rääkis Kärt Hellerma oma kujunemisest ajakirjanikust kirjanikuks. Oma esimese raamatu, romaani pealkirjaga „Alkeemik“ avaldas ta alles 40-aastasena, aastal 2000 ning teda tembeldati algul pisut halvustavalt järjekordseks „naiskirjanikuks“. Ehk siis inimeseks, kelle kirjutisi ei maksa võtta ülearu tõsiselt. Kirjanik arutles pikalt selle üle, et naistel on Eesti kirjanduses kergem läbi lüüa siis kui alustatakse esiteks võimalikult noore(ma)na ning kindlasti just luuletajana.

Kärt Hellerma seniilmunud teosed:
„Alkeemik“, romaan ( 2000)
„Kassandra“, romaan ( 2000)
„Avanenud ruum“, artiklid ja esseed 1991 -2006 ( 2006)
„Kohanenud kirjandus“, kirjanduskriitika 1987 -2006 ( 2006)
„Ma armastasin David Copperfieldi“, novellikogu ( 2007)
„Sinine missa“, reisikirjad (2008)
„Õrnad kõrvad“, lastejutt (2010)

Peale väikest pausi jätkus seekordne seminar Krista Kumbergi ülevaatega 2010. Aasta laste- ja noortekirjandusest. Oma mõjusalt humoorikal ja pisut ka ironiseerival moel tõi ta meie ette kogu möödunud aasta varasalve. Halbadest raamatutest ei hakka siin uuesti rääkima, ent selle lõppu jäi pidama vaid pisike nukker tõdemus- Eesti algupärasest lastekirjandusest on peaaegu sama hästi kui kadunud hea, lööv karakter!, paremad meeldejäänud toon aga ära ka siinkohal:

Parim luuleraamat
«Karukell ja kellakaru» – Peeter Volkonski

Parim aimeraamat
«Risti-rästi läbi Eestimaa» – Kristjan Jaak Kangur, Eva Kolli, Ruth Laane, Sirje Laidre, Sirje Ootsing, Kersti Tormis

Eelkool
«Kiisu raamat» – Heli Illipe-Sootak
«Mannikese lugu» – Aidi Vallik

Noorem kooliiga
«Tobias ja teine B» – Piret Raud
«Seiklus salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas» – Kaspar Jancis
«Õuduste kool» – Grigori Oster

Keskmine kooliiga
«Kiilivõrendik» – Eva Ibbotson

Noored
«Nullpunkt» – Margus Karu

Lisaks kiitis Krista veel nii mõndagi hääd omamaist üllitist, nagu näiteks:

Kass, K. „Nõianeiu Nöbinina“ - kui väikese nõia eestimaist varianti

Reinaus, R „Täiesti tavaline perekond“ – mis, nagu selgub, polegi nii tavaline – huvitav ülesehitus, kus paralleelselt nö tavaline raamatutekst ja tänapäevane, populaarne blogitekst

Tomusk, I. „Pöörane puhkus Parakatkul“

Hellerma, K. "Õrnad kõrvad" - kui teistsuguse vaatenurga alt laste maailmale, selle hirmudele ja üksindusele lähenev raamat

em>Saksatamm, M. „Külaline Okidoki planeedilt“

Veigel P. „Riks ja Säde, aiasõbrad“ – tore ja avastamislusti täis raamat väikematele lastele, mis paneb ka täiskasvanud aias elutsevatele mutukatele teise, senisest soojema pilguga vaatama.

Toredad loomalood lastele

Olen siin lehel seni vaid täiskasvanutele mõeldud raamatuid tutvustanud ja väiksemad lugemishuvilised teenimatult veidi unarule jätnud. Oleks aeg sedagi viga parandada . Esmalt võtaks ette uuema omamaise lastekirjanduse ning teeks tutvust teostega, kus sees juttu loomadest-loodusest.
Õnneks on viimasel ajal selle temaatikaga raamatuid ilmunud üksjagu ning nende seas on olnud ka toredaid elamusi, äratundmisi pakkuvaid lugusid.
On äärmiselt tänuväärne, et eesti kirjanikud tunnevad muret selle pärast, et lastele maalitakse sageli metsaelanikest põhjendamatult kurjakuulutav pilt – et hundid, rebased, karud ja ilvesed on lihasööjad – kiskjad, väga ohtlikud loomad, kes kipuvad ründama ja keda tuleb seepärast karta. Nüüd on seda väärarusaama mõnede toredate lasteraamatute abil püütud leevendada.
Esmalt 2 väga toredat hundiraamatut:

Siiri Laidla „Armas hunt“. See on soe ja muhe raamat sellest, kuidas väike poiss nimega Trulla kohtub metsa vahel rattaga sõites vana, kurva ja väsinud hundiga, kes laulab kurbi laulukesi oma raskest elust ning pelgab kõige enam siin ilmas- punast mütsi!! Poiss otsustab vaese loomakese oma sõbraliku vanaisa (Professor Moosi) juurde viia, kus hunt saab omale elukoha vanas koerakuudis ning kes hakkab pererahvast üllatama ja lõbustama oma suurepärase laulu- ja luuletamisoskusega. Üheskoos satutakse niiviisi viimaks ka Tallinna ja suisa laulupeolegi välja. Seiklust ja lastepäraselt lõbusat olemist on raamatus kuhjaga ning mitte vähemtähtsad pole ka vahvad värvilised pildid, mis on joonistatud parajalt vaba käega ega mõju seetõttu ülepingutatult, vaid sobivad raamatu üldise laheda tooniga vägagi hästi.

Sugugi mitte vähem haarav pole teinegi omamaine lastele kirjutatud hundiraamat Juhani Püttsepa „Väikese hundi lood“, kus ühevõrra kõnekad on nii pildid kui tekst. Viimast on võrreldes „Armsa hundiga“ küll vähem ja ka üht suurt ning terviklikku seiklust sealt ei leia, aga tähelepanuväärne on teos siiski. Autor ongi oma raamatu üles ehitanud hundi tutvustusena, tehes seda võrdlevas toonis ning lastele kergestimõistetavalt. Just siit raamatust leiab ka päris mitu sellist kohta, kus tuleb ilmekalt välja inimeste halvustav suhtumine meie võsavillemisse. Muuseas räägib teose peategelane Väike Hunt, et sageli joonistatakse hunte koledate, irevil hammastega elajatena, mis panebki lapsed teda nii hirmsasti pelgama, samuti on inimeste seas käibel mitmeid halvustava tooniga väljendeid, milles sees seos hallivatimeestega „(nt “hundipassi andma“ - töölt lahti laskma või „hundilaut“ väga külma toa kohta). Jällegi on raamatus olemas väga meeleolukad pildid, mis lasevad ka juuresoleva tekstiga paremini haakuda ning arvan, et autori taotlus - tuua laste mõtlemisse sisse uued varjundid meie looduses osakesest, hirmsast kiskjast hundist, kes pole tegelikult üldse nii kole ja ähvardav loom, on see igati hästi ja tänuväärselt õnnestunud.

Ka teisest meie metsade ühest arvukamast kiskjast on hiljuti välja antud tore raamat – Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, mille peategelaseks on rebase perekond ning jälgitud on tolle pere aastaringi. Nagu looduses, algab ka too raamat kevade ning lõpeb talve ja esimese lumega. Eriti nauditavaks teeb raamatu see, et juurde on lisatud ka Fred Jüssi lindistatud loodushäältega plaat. Metsaelu aabits on lapsele hariv mitte üksnes rebaste elu ja kommete tundmaõppimise poolepealt, vaid annab palju väärtuslikke teadmisi ka loodusest üldisemalt. Nii on teoses eraldi välja toodud mitmete taimede ja loomade pilte, mille juures on erivärvilises kastikeses sees just pildiloleva liigi kohta mõni huvitav tõsiasi, mis pole puhtalt teaduslik, vaid just mõni peen nüanss, mis on lapsele kergesti arusaadav ning jääb ehk arvupurust paremini meelde ( nt et väikestel jänesepoegadel pole esialgu üldse mingit lõhna, et kiskjad neid metsas ei märkaks või et metskits peab alati magama paljal maapinnal, sest lumes võib ta saada kopsupõletiku). Ning taas on raamatus sees väga kõnekad ja kaunid pildid, ilma milleta poleks muidugi ükski loodust tutvustav raamat pooltki see, mis ta on.


Ning seekordse loomateema lõpetuseks räägiksin pisut veel ühest raamatust, mis küll vaid pooleldi ja vihjamisi loomariiki puudutab, ent nime poolest siia loetellu siiski igati passib. Selleks on Piret Raua „Härra Linnu lugu“, kus peategelaseks üks soliidne ja pisut isepäine härra, kes ei taha olla lind ega taha teha nendele osaks pandud tavalisi tegemisi. Teisisõnu- tegu igati inimeste maailmastki tuttava teemaga- kuidas leida elus oma õige koht, ja just need tegevused, mis just tollele isikule kõige paremini sobivad. Nii proovib Härra Lind olla padi lilleaasal, kuna talle tundub, et see on üks hõlbus amet, kuid seda vaid hetkeni, kuni lehm talle peale tahab istuda … Seejärel otsustab ta olla hoopiski siil, sest siis on ometi kindel tunne, et keegi talle enam otsa ei istu, kuid kui saabub talv, avastab Härra Lind, et kõik siilid heidavad talveunne, kuid temal ei tule kuidagi uni peale …. Nõndamoodi proovib raamatutegelane veel järele üsna mitu erinevat olekut enne kui jõuab toreda, lihtsa ja elujaatava tõdemusega koju tagasi. Ei pea vist enam lisama, et nagu kõigis eelnevalt tutvustatud teostest, ei puudu siingi (autori enese loodud) teksti toetavad pildid, mis on ühtaegu lihtsad ning panevad muigama.