Carlos Ruiz-Zafon TUULE VARI

Ilmumisandmed:

Ruiz-Zafon, Carlos "Tuule vari";

Varrak, 2008, 517 lk, kõva köide

Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid

Selle kopsaka romaani, mil pikkust pisut üle 500 lk, tutvustust sobiks väga hästi alustada autori enda sõnadega, kus ta loo sisu väga tabavalt kokku võtab:
„See on lugu raamatutest, millel lasub needus; mehest, kes need raamatud kirjutas, tegelasest, kes põgenes romaani lehekülgedelt, et need ära põletada, reetmisest, luhtunud sõprusest. See on lugu armastusest, vihkamisest ja tuule varjus elavatest unistustest.“ ( lk 194).
Omalt poolt lisaksin veel, et see on üks võrratult salapärane ja põnev lugu imeilusas, meloodilises, kujundirikkas keeles ( tramm ronis kikivarvul üles taeva poole!, lk 162, „päev ähvardas kujuneda pikemaks kui „Vennad Karamazovid“, lk 174)
See on raamat, millest igas vanuses lugeja peaks leidma iva, mis sunnib raamatu kütkeisse jääma varaste koidutundideni ning ka erinevat tüüpi romaanide austaja peaks midagi leidma – on õuduslugude õõvastavust ( ringikolamised öistel vihmaudustel tänavatel, vanades mahajäetud paleedes ja lagunevates vanadekodudes); on kriminaalromaanidele omast põnevust, sündmuste ootamatuid keerdkäike, kuritahtlikke tegelaskujusid; on lembelugudele lähedast saatuslikku, ilusat ja õrna armastust, mis kestab kauem kui inimelu; on ajaloohuviliste meeli köitvaid Teise ilmasõjaaegse Hispaania meeleolusid ja kirjeldusi. See on teos, kus ei puudu ei elu ega surm, koomika ega traagika, ilu ega inetus, sõprus ega kättemaks ning parim on loo juures see, et sel ei puudu ka ootamatu lõpplahendus!
Kogu raamat ise on justkui kirjutatudki minusugusele "raamatute armastajale". Teose atmosfäär on selline raske mahagonikarva, nagu vanad luksuslikud raamatukogud. "Tuule vari" kubiseb raamatupoodidest, raamatukogudest ja üldse raamatutest. Õigemini on lugu küll peamiselt ühest kirjanikust, aga loo käivitajaks oli konkreetne raamat_ Julian Caraxi „Tuule vari“.

Ühe noore poisi, raamatukaupmehe poja Daniel Sempere kätte satub näiliselt juhuslikult eelnimetatud teos. See juhtub ajal, mil 10- aastane Daniel avastab, et ei mäleta enam oma 6 aastat tagasi surnud ema nägu ja isa viib ta lohutuseks ühte väga põnevasse paika – labürindina üles ehitatud ja inimeste eest saladuses hoitavasse Unustatud Raamatute Surnuaeda kusagil Barcelona kesklinnas, kus iga mainitud koha esmakordne külastaja võib selle lõputuilt riiulitelt välja valida ühe raamatu, mida ta unustusse vajumast peab hoidma ning kaitsma. Leitud teos hakkab poisile väga meeldima ja ta asub uurima, kas oleks veel võimalik sama autori teoseid lugeda. Sealt aga hakkavad esile kerkima peadpööritavad sündmused. Tuleb välja, et teose autor, arvatavalt Barcelonas segastel asjaoludel 1936. Aastal maha lastud mees, on salapärase, varjatud ja keerulise saatusega isik, kellest vähesed üldse midagi teavad. Veelgi enam, Barcelona linnas, kus kogu raamatu põhitegevustik toimub, käib ringi maski ja/ või põlenud näoga mees, kes on end maskeerinud üheks „Tuule varju“ tegelaseks, nn Saatanaks ning kelle ainsaks huviks näib olevat kõik Carax teosed kokku osta,kuid seda vaid selleks, et need siis ära põletada. Samuti ajab Carax`i jälgi vastiku kuulsusega julm politseiinspektor Fumero. Nõnda ongi juhtunud, et nimetatud autori teoseid on kogu maailmas väga vähe alles jäänud ning olemasolevate eksemplaride eest makstakse suuri summasid. Loo peategelane aga otsustab ähvardavatele ohtudele vaatamata Julian Carax`i jälgi ajama hakata koos üsnagi markantse kaaslase, pisut kriminaalse taustaga, endise kodutu, ja ülimalt otsekoheseninga mahlaka ütlemise-olemisega Fermin de Torresega. Seejuures satutakse nii kirjaniku erakliku isa korterisse, mis on üle külvatud krutsifiksidega ( seejuures selgub ka traagiline lugu, miks see nii on), kui ka kunagi kirjanikuga seotud eriilmeliste hoonete ja isikute juurde. Mida enam keeruline ja mitmetahuline lugu lahti keerduma hakkab, seda enam tuleb esile Julain Carax ning Daniel Sempere elude hämmastav sarnasus ...
Et mitte kogu seikluslikku ja üllatavaid pöördeid täis teose sisu ette ära rääkida, lisan põnevuse lisamiseks veel, et lool on üsnagi üllatav ja traagilinegi lõpp, kust aga ei puudu ka oma muinasjutuline õnnenatuke.

Teiseks leian ma raamatuga väga kiiresti ühise hingamise kui leian sealt enda jaoks tsitaate, mida välja kirjutada, et neid edaspidigi lugeda. Ka selle teose puhul leidsin juba esimestest lehekülgedest peale materjali, mida oma kaustikusse ümber kribada. Näiteks:

· "Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna."

· Keegi ütles kunagi, et hetkel, mil sa jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või ei, oled igaveseks lakanud teda armastamast.

· Ent aastad möödusid rahus. Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu rongid, mis sinu jaamas ei peatu.

Kahtlemata on selle teose kirjutamise ajendiks olnud kurbus raamatute maailma taandumise pärast. Ka Danieli pruut Bea ütleb raamatus, et“ Lugemise kunst on tasapisi välja suremas, see on väga isiklik kombetalitus, sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas. Lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks” (lk 513-514).
„Tuule varjus” avaneb see kütkestav raamatute maailm, labürintlik kõiksus, kus on üha raskem orienteeruda, kuid mille suurim probleem paistab vist olevat juba see, et üha vähem inimesi tahavad seal ülepea liikudagi.

Seega raamat, mis peaks olema kohustuslik läbi lugeda igale raamatuinimesele. Erinevates arvustustest on teosele ette heidetud nii liigset sisuliinide hulka, kirjut tegelaskonda, filmilikku ülesehitust kui gootilikku ulmelisust, aga ehk on see kõik siiski andestatav arvestades asjaolusid, et tegu on antud autori esimese täiskasvanutele mõeldud teosega, sest varem on ta kirjutanud peamiselt lastele- noortele ning samuti on autor viimased 15 aastat tihedalt kokku puutunud filmistsenaariumidega?! Igal juhul on väga suureks kiituseks raamatule ka see, et toda peetakse üheks enim läbilöönud Hispaania autori teoseks maailmas Marquezi „Saja aasta üksinduse“ ja Cervantese Don Quijote järel. Mis olekski selle arvestuse kõrval ühele teosele veel parem reklaam?

Epp Petrone ROHELISEKS KASVAMINE

Ilmumisandmed:

Petrone, Epp "Roheliseks kasvamine"

Petrone Print, 2007, 223 lk, spiraalköide

Kui sa oled kasvõi natukene rohelise mõtteviisiga, siis SEE raamat lihtsalt ei saa sind külmaks jätta!!
Minu meelest on see seni eesti keeles ilmunud keskkonnahoidlikkuse teemaline parim raamat. Ühtaegu toredasti, inimesega samastuvalt kirjutatud ja ka praktiliselt kasutatav. Ütleksin isegi, et omal moel rohelise(ma)ks saamise piibel. ( lk 191-192). Boonust lisab raamatule seegi, et see on trükitud vanapaberile ning autor kutsub isetult üles rahvast seda raamatut pigem laenutama kui ostma või kui tingimata peab ostma, siis mitme peale. Isiklikult mina tegin raamatuga nii seda kui teist - esiteks laenutasin selle omaenese raamatukogust, lugesin läbi ja sattusin sellest nii suurde vaimustusse, et lasin raamatu ka enesele kinkida!
Mis veel hea, see raamat pole ainult Eesti-keskne, see räägib ka mujal maailmas toimuvast. Kuna autor on elanud vahelduva eduga nii Eestis kui Ameerikas, siis on tal olnud hea võimalus kaht riiki, kaht elustiili võrrelda ( õnneks, õnneks- Eesti kasuks!). Samas sisaldab teos ka selliseid mõtlemapanevaid teemasid nagu Aafrika näljahäda, üleilmne kliimasoojenemine, naftavarude lõppemine, Hiina odav tööjõud, liiga kiire rahvastikukasv, geenmuundatud toidud ja nende mõju meie tervisele jpm.
Raamatust võib leida terve hulga põnevaid veebilinke, kus saab teada tohutul hulgal teaduslikumat ja vähem teaduslikumat infot kõigil keskkonda puudutavatel teemadel nii eesti kui inglise keeles, alates vanapaberist, taaskasutusest kuni ökoloogilise jalajälje mõõtmise ja loomkatseteni välja.
Üks põhjus, miks see raamat mulle niiväga meeldis , oli teatav äratundmine, et ka mina olen pärit umbes sarnastest tingimustest nagu autorgi. Võib öelda, et nõukogude inimene ( ja laps, nagu mina siis olin) oligi teatud mõttes sunnitud olema roheline, sest teisiti polnud võimalik. Liikus vaid klaastaarat, mida sai kasutada lõputult, kilekott oli defitsiit ja neid kasutati taas ja taas kuni neilt värvilised pildid pealt olematuks kulusid, oma maja ja maalapikest omades läks enamik toidujäätmetest loomadele söögiks või komposti ja sealt edasi aiamaaväetiseks, nii koduses majapidamises kui aias kasutati looduslikke kaitse- ja puhastusvahendeid, sest poest polnud mingid kemikaale saada. Mis kõige tähtsam- inimesed teadsid, mida , kus ja millal kasutada. Olid teada taimed, mis tõrjuvad eemale aiakahjureid, olid teada ohutud vahendid, millega midagi puhastada jne. See oli mulle palju-palju aastaid iseendastmõistetav ja siiani tundub võõristav kasutada üldtuntud ja toimivate võtete asemel mingit kahtlast poest ostetud pulbrit või vahtu, mis küll lõhnab hästi ja tundub tõhusalt toimivat, aga – kuidas see tegelikult pikemas perspektiivis mõjub, mis saab sellest pulbrist või vahust kui ta jõuab tagasi looduse ringkäiku?
Autor arutleb kaasakiskuvalt, mõtlemapanevalt ja kohati mõnusalt eneseirooniliselt teemadel, mis saab plastikjubinatest, tohututest kilekotihordidest, mida meile kaubanduskettidest igapäevaselt lausa peale surutakse ja mida me praktiliselt ei kasutagi, siis, kui meie oleme need prügikasti visanud; kas me oleme kunagi mõelnud, kuidas mingi kaup meieni jõuab või kui palju loodusressursse kulub ühe või teise asja tootmiseks? Kui palju kulutab mingi konkreetse kauba tootmine meie puhast õhku, vett, kütuseid, inimtööjõudu jne? Sellest kõigest räägitakse raamatus ikka ja jälle ning see jääb südant piinama.
Tunnistan ausalt, mina polnud sellele seni tõepoolest eriti tõsiselt mõelnud, kuigi võisin mõningase rahuldustundega tõdeda, et kilekotivastane olen olnud kogu aeg ja nii kodu- kui arstikeemiale olen samuti eelistanud looduslikke võtteid. Aga palju uut ja vägagi mõtlemapanevat infot andis antud teos kaheldamatult. Olen täheldanud enda juures juba ka teatavaid muutusi- sorteerin nüüd hoolsamalt prügi, uurin poes võimalusel, kas ostetav kaup on ikka kodumaist päritolu ( nipp on selles, et sageli on pakendil küll omamaise firma nimi, aga see firma võib olla vaid toote pakendaja v transportija ning purgi v pudeli sisu on toodetud hoopis kaugel Poolas, Ukrainas või tont teab kus ).
Teisalt pani mind ikka ja jälle hämmastama kui hoolimatud, mõtlematud või lihtsalt rumalad on inimesed, kes vist küll kunagi oma arutu tarbimise või käitumise tagajärgedele ei mõtle, sest kuidas muidu seletada nt maailmameredes ringi ulpivaid prügimägesid, mis tapavad tohutult kalu, merelinde ning-loomi või iga aastaga drastiliselt suurenevaid prügimägesid kõikjal maailmas? Samuti paneb oma tarbimise, ostude üle mõtlema kui loed selliseid võikaid ridu: ( Lk 95, 97 (olukord Hiina tehastes) ).Omaette huvitavad kõnesolevas teoses olid eraldi kastikestesse paigutatud infotahvlid pealkirjaga Kas teadsid, et …., kus sees hulganisti fakte, nippe jm põnevat. Muuseas sai neist lugeda:

*Üks konteineritäis vanapaberit säästab vaid 1 puu elu!

*Inimtegevus on põhjustanud rängima liikide massilise väljasuremise pärast seda, mis toimus dinosaurustega 65 miljoni aasta eest. Ekspertide arvutused näitavad, et taime- ja loomaliigid surevad praegu inimtegevuse tõttu välja umbes 1000 korda „looduslikust tasemest“ kiiremini.

’Ühe auto nahast istmekatte valmistamiseks kulub 7-15 lehma nahk ja te ei taha teada, kuidas neid (loomi) tapetakse.

*Enamik kosmeetikafirmasid katsetab oma tooteid eelnevalt loomade peal. Nt pritsivad nad hiirtele või jänestele kemikaale silma v aetakse nad mürgiste aurudega kambrisse, et näha, kuidas ja kui kaua nad seal vastu peavad.

* Igal aastal sureb sadu tuhandeid mereloomi ( vaalu, kilpkonni jt), sest nad neelavad hõljuvaid kilekotte, pidades neid toiduks. Surm saabub kas lämbumise või ummistunud soolestiku tõttu. Hiljuti leiti Soti rannikuvetest surnud vaal, kelle kõhus oli üle 800 kg plastikut ja kilet.

* Ka nn säästupirn kuulub ohtlike jäätmete hulka, kuna sisaldab selliseid keemilisi elemente nagu volfram, baarium ja elavhõbe. Neid ei tohi visata tavaprügisse vaid peab viima eraldi kogumispunkti.

* Pudelite taaskasutamine ei tähenda sõna-sõnalt taas kasutamist- st neid ei steriliseerita kuna plast ei talu nii kõrgeid temperatuure, vaid töödeldakse ümber: lõigatakse tükkideks, sulatatakse … See kõik on aga suur energiakulu ja pealegi saab plasti uuesti kasutada vaid üheainsa korra!

*Kõige kahjulikum on keskkonnale veiseliha tootmine ( 1 kg veiseliha tootmiseks kulub 20 korda rohkem veereostust kui sama koguse makaronide peale) , teisel kohal on sea- ja kolmandal kanaliha. Kõige ohutum on juurviljade tootmine.

* Importviljadest on tervisele potentsiaalselt ohtlikud virsikud, maasikad, õunad, pirnid, viinamarjad, kurgid, tomatid, kartulid. Kõige probleemsemad neist Hispaania, Hollandi, Poola, Itaalia ja Belgia kaubad. Kõige lihtsam viis ennast kaitsta - kui kahtled vilja päritolus, koori see enne söömist, sest tihti immutatakse importviljade koori pikema säilivuse ja parema välimuse nimel kemikaalidega, mille alusaineks on olnud nt nafta.