Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees Mikk, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöömajakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat. Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad, vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See puu oli tõesti suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist! Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osutanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud! Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine Leili oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht imehead isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Peale einet käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus. Kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi mõneti selle matka tipphetk. Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres, vaatasime üle Breti kivid,(mis on ühe kohaliku mehe Alberti pühendused oma sügavalt armastatud neiule, kellega ta kahjuks õnne ei leidnud ning oma südamevalu leevendamiseks püstitas siia-sinna Puise tee äärde kivilahmakaid, millele kirjutas peale pühendusi ja luuletusi) ja viimaks vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
Et õpin praeguseks juba teist kuud loodusgiidindust ja inimesed palusid, panen nüüd ka siia blogisse üles meie matkade kokkuvõtted, mis, tõsi küll, ei tule päris õiges järjekorras, aga olema nad siin saavad.
3. matk 24.04 2010: SILMA LINNURETK
Seekordne matk algas hästi vara hommikul, nii et väljasõit oli juba kell 6.50 ja seekordseks matkajuhiks kohalik looduse- ja linnutundja Marko Valker. Suundusime otseteed Silma looduskaitsealale, kus esmaseks pikemaks peatuspaigaks sai Saunja lahe ümbrus. Juba matakarajal, mis kulges peamiselt kadastiku vahel ja viis viimaks välja suure linnutornini, kuulasime, kuulatasime ja arvasime ära hommikusi lauljaid. Nii mõndagi neist õnnestus ka binoklitega pisut lähemalt silmitseda. Tavalisematest olijatest kuulsime ära punarinna, musträsta ja mestvindi, viimase üht eriti prisket isaslindu nägime ka ühe kuuse päris tipuoksal uhkelt troonimas-laulmas. Lisaks kuulsime sageli häält tegemas ka laulurästast, kes matkajuhi sõnul on lindude maailmas kuldnoka kõrval üks paremaid ja võimekamaid matkijaid. Kui meie seltskonnast taheti teada, mida see teiste lindude laulu järeleaimamine looduses võiks anda (kohe kuuldus kusagilt naljahambalt, et teise liigi laulu matkimine aitab võrgutada ka teiste liikide emaseid!), seletas Marko Valker, et mida mitmekesisem ja kõlavam laul sul linnuriigis on, seda suurem „tegija“ sa oled, see näitab linnu elujõudu ja meelitab tõenäoliselt ligi ka rohkem emaseid. Mina sain aimu, kes on see juba lapsepõlve varasuvedest tuttav linnuke, kes aina põldude ääres siristab, et „siit-siit-siit saab Riiga!“(sagedasti võib ka viimased silbid laulmata jätta). See on nimelt talvike:
väike varblasemõõtu kollase-pruunikirju linnuke, kes oma eestikeelsest nimest hoolimata meie maal peamiselt siiski suvitab, siin oma kaks, vahel isegi kolm pesakonda suve jooksul üles kasvatab, ja vaid üksikud isendid jäävad meile ka talveks. Tema on Eestis üks varasemaid laululinde, kes alustab oma viisidega juba märtsi lõpul ja laulab agarasti kuni suve lõpuni välja.
Samuti on meie kadastikes üks tavalisemaid lauljaid halli sulekuuega võsaraat:
kelle laul on küll pisut vaikne ja ühetooniline ning kõlavahäälsemad kipuvad tema soolo sageli enda omade alla matma.
Ja loomulikult väga selgesti eristuva ja lihtsasti meeldejääva lauluga väike-lehelind, kelle tsilk-tsolk viisijupi järgi vanarahvas teda teinekord naljaviluks ka lüpsilinnuks kutsunud (ja inglisekeelne chiffchaff kõlab mu meelest ka väga kelmikalt!):
Umbes pooletunnise matka järel jõudsime välja lahe ääres seisva linnutornini. Kogu kambaga sinna otsa roninud, saime aimu ka veelindude elu-olust. Peamised tooniandjad hommikusel rannikul olid kühmnokkluiged, kes tiibade vihinal küll kahe, küll kolmekaupa üle lahe lauglesid, vahepeal teineteiselt mõõtu võtsid ja oma uhket pidurduslendugi demonstreerisid. Nemad on oma teiste kohalike sugulaste väike- ja laululuige kõrval ainsad luigelised, kes ei tee mingit häält peale tiibade vihina ja nad pole meil Eestis tegelikult looduslik liik, vaid esimesed kühmnokad saabusid siia alles sajakonna aasta eest, kui kohalikud mõisnikud tõid noid dekoratiivseid linde ilu tarbeks oma tiikidele-järvedele ujuma, kust nad hiljem ka loodusesse levisid ja seal kenasti hakkama said. Massiliseks muutus kühmnokkluige levik Eestis alles möödunud sajandi 1950.- 60. Aastail. Ühtlasi on ta praegu meie linnustiku üks suuremaid esindajaid, kelle suuremad isendid kaaluvat isegi 10-12 kg, kuigi samas võib leida ka poole väiksemaid linde. Nii kaalukaks on muutunud luiged muidugi peamiselt tihedama inimasustusega piirkondades, kuhu nad talvituma on jäänud ja inimesed neid talv läbi hoolega toidavad (loe: nuumavad). Üldse olevat linnuilmas nn kriitiliseks piiriks, mil lind suudab veel õhku tõusta ja lennata, 16 kg, just nii palju kaaluvat raskeim lind, kes veel lennata suudab - rait.
Teine massiline liik, kellest lähedalasuvad laiuäärsed teinekord suisa mustasid, olid muidugi kurikuulsad kormoranid:
Nende kohta teadis Marko Valker rääkida, et tegu olevat ühe iidsema linnuliigiga üldse, kes on hämmastavalt hästi igasuguste oludega kohanenud ja kelle arvukus vaatamata erinevatele piiramiskatsetele seni erilist tulemust pole andnud (suureks pinnuks on nad silmis kalameestele, kellele nad on olulised toidukonkurendid, samuti on nende tohutud kolooniad oma söövitavate väljaheidetega muutnud viljatuks suuri alasid …). Kormoranil on nimelt eriline sulestik, mis erinevalt teistest merelindudest läheb vees märjaks ja seetõttu peab lind peale iga sukeldumist -söömist oma sulgi kuivatama.
Merelindudele vastukaaluks tuli torni lähedusse suurte punavate urbadega kaetud lepa otsa kiikuma ja häälitsema vahepeal ka üks tilluke rootsiitsitaja ( Rootsi itsitaja!)
samuti värvuliste hulka kuuluv pisike pruunikirja linnuke, keda oma sarnasuse tõttu varblasega vahel ka roovarblaseks olevat hüütud.
Aga peagi pöördusid uudistajate silmad tagasi veteväljale, kus lisaks erinevatele pardilistele ( sinikaelad, piilpardid jt) tiirutasid vahelduva eduga lahe kohal ka juba eelmisest matkast tuttavad Taebla koloonia hallhaigrud, kes ei pea sugugi paljuks toda 10-15 km pikkust igapäevast retke ööbimis- ja söögikoha vahel.
Vahepeal läks ühe roogu kasvanud laiu lähedal parajaks paanikaks ja kõik sealolijad ujusid läbisegi laiali või tõusid parinal lendu. Selle kohta teadis meie retkejuht rääkida, et kui kusagil on säärane silmnähtav kisa ja laperdamine, on tegu tõenäoliselt mingi väljailmunud röövlinnuga. Nii oli seegi kord. Peagi tõusis sagijate vahelt esile roo-loorkull,
kes elutsebki peamiselt just väikemates roomassiivides ja toitub seal pesitsevate väiksemate lindude munadest-poegadest.
See etendus ära nähtud, suundusime taas bussi ja sõitsime veidi maad tagasi, Kirimäe poolsaarele, et sealsestki linnutornist sulissõpru vaadelda. Et kell oli selleks ajaks juba parasjagu kümne kanti nihkunud, olid oma teisel hommikusel toitumisel matti võtmas mitmed parved hallhanesid, kes häälekalt üle me peade lahele kogunesid. Arvukalt hulpis merel ka laukusid (varem rohkem tuntud kui vesikanad)
kes oma musta sulestikuga, millelt üle näo jookseb kena lai valge jutt, hästi silma hakkasid.
Veidi eksootilisem lind, kes end vaid aeg-ajalt roolaidude vahelt hetkeks ilmutas, oli tuttpütt
Matkajuhi sõnutsi on too samuti üsnagi arhailine ja pelglik lind omapärane ja hästituntud oma ujuva pesa poolest. Nimelt olevat tuttpütt kormorani kõrval üks vanemaid linnuliigi esindajaid, kelle jalad asuvat nii keha tagaosas, et ta on praktiliselt võimetu maa peal kõndima. Seepärast ehitabki ta omale nn ujuvpesa, mille kinnitab pikkade juurte abil roostaimede külge, nii et ei pea pesale pääsemiseks maapinnale tulema.
Suuremaks ja üldisemaks elamuseks kujunes muidugi vaatluse lõpupoole lahe kohale ilmunud merikotkaste paar,
kes loomulikult esmalt väiksemates lindudes suure paanika taas tekitasid, aga seekord ei tundunud nood majesteetlikud linnud küll mitte toidujahil olevat, vaid esitasid hoopis kena paaristantsu teineteise ümber keereldes, kord allapoole laskudes, kord järsult üles sööstes ning jäid viimaks pikemalt puhkama ühe kaugema laiu kahel kõrgemal männil. Marko Valker rääkis veel juurde, et sageli on merikotkail paarislennu ajal tavaks demonstreerida vaatemängu, kus üks lendub pea alaspidi, teine õigetpidi , jalad omavahel kokku põimunud, ja aeg-ajalt isaslind kiljatab valjult. Seda kahjuks seekord näha ei õnnestunud, aga unustamatu vaatepilt võiks see olla kindlasti.
Olime linnuretkega ülimalt rahul ning matka lõpetuseks vaatasime veel põgusalt üle ka Salajõe karstiala, mis on Läänemall ainulaadne, kuna karsti leidub peamiselt mägisemas kandis, Lõuna-Eestis, aga siingi Noarootsi maantee ääres siis samuti üks omalaadne. Nägime ära tõesti paar mustavat karstilehtrit, aga suurvee aeg oli juba nähtavasti möödas ja suuremad elamused jäid sealt küll sedakorda saamata. Jõe kallastel lookleb tegelikult ka üks 1,5 km matkarada, aga kõik olid varasest ärkamisest ja terasest mitmetunnilisest kuulatamisest –vaatlemisest ilmselt üsna kurnatud ja keegi enam matkama minna ei tahtnud. Igaüks, kes kaasa oli võtnud, sõi -jõi sealsamas oma kohvi ning võileiva ära ja saigi tore matk seekord lõpule.
