24. veebruari kärekülmal ja päikselisel talvepäeval oli Vormsi seltsimajja kogunenud kenake hulk rahvast, et tähistada üheskoos pidulikult EV 93. aastapäeva. Avasõnu saime kuulda volikogu esimehelt Ivo Sarapuult, seejärel oli kord väikeste esinejate käes. Kuigi lasteaed seekord üles ei astunud, olid see-eest täiesti olemas koolilastest nooremad – nii 1. -2. Kui 3. -4. Klass esitasid paar temaatilist laulu. Nende järel lõid aga kandleloo lahti kohalikud naised. Peale muusikalist vahepala jõudsid kätte pidulikud hetked, mil vallaesindajad Jaak Kaabel ja Ivo Sarapuu asusid tunnustama meie saare tublimaid. 2011. Aastal pälvis Vormsi aukodaniku tiitli põline rannarootslane, sitke ja optimistlik kauane majakavaht Oskar Friberg, keda küll saalis kohal polnud ( eks kõrge vanus ja pikk tee külakeskusse ole oma töö teinud), kuid kellele kogu saarerahva tunnustus lubati pealelõunal koju Norrbysse kätte viia. Lilli ja tänukirju said ka teised saare aktiivsed kogukonnaliikmed - Alla Lääts – alatise abivalmiduse ja tähelepanelikkuse eest; Ege ja Gert Kanarbik – hästitoimiva perefirma eest; Jaana Valm – kui alati särav ja sõbralik poe töötaja, Age Kõiveer – Vormsi pilli talharpa propageerimise ja Vormsi Kultuuripäeva traditsiooni elushoidmise eest; perekond Kisler - kui saare praegune ainuke suurpere Hardi Kinnas – Vormsi kinoõhtute korraldamise ja ühistegevuse arendamise eest; Gert Soomuste – Vormsi spordielu edendamise eest; Andri Meriloo – pikaajalise koostöö eest Vormsi valla inimeste ravimisel; Üllar Hinno - Vormsi turismi arendamise ja saart tutvustava voldiku loomise eest; Vormsi kõrts Krog No 14 – Vormsi 2010 a kultuurielu elavdamise eest; Rälby külaselts – eduka külaseltsi tegevuse eest;
Peale autasustamise lõppu astus rahva ette aga muhe ja sõnaosav poliitik Hardo Aasmäe, kes rääkis lihtsas keeles ja loogiliste näidete varal meile kõigile vajalikel teemadel, nii et võib öelda - ta püüdis tuua tähtsat ja kõrget poliitikat ka tavainimeseni. Ta meenutas, kui õnnelik on õigupoolest Eesti ja selle inimesed võimaluste ja olude tõttu, mida oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks, kuid mis seda maailma mastaapides tegelikult ei ole. Nt kogu maailmas on ühtekokku 7 miljardit inimest, kellest vaid 1 miljard moodustab nn „kuldse miljardi“. Tollesama kuldse miljardi hulka loetakse ka kogu eestlaskond - need on inimesed, kes oskavad lugeda ja kirjutada, kel on vaba ligipääs haridusele ning kes ei pea elama pidevas sõjaolukorras kusagil poliitiliselt konfliktses piirkonnas. Hr Aasmäe meenutas ja tõi paralleele ka saja aasta tagant, mil paljud tänaseks sisseharjunud süsteemid ( nt pangandus, jäätmekäitlus jms) olid samuti olemas, kuid toimisid pisut teisel ja ehk isegi palju efektiivsemal moel ning mille üle seetõttu küllap igaühel tasuks veelkord mõelda. Peale ametliku osa lõppu aga oligi aeg asuda riigi tähtpäeva tähistama veidi vabamal moel – lüües kokku sampuseklaase, maitsetes torti ja puuvilju ning kohtudes teiste kaassaarlastega.
1. Laanem, T. "Sidrunid ja siilid" 2. Lindgren, A. "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja" 3. Coelho, P. "Võitja on üksi" 4. Petrone, J. "Minu Eesti" 5. Pulkkinen, R. "Piir" 6. Kidd, S. M. "Mesilaste salajane elu" 7. Eelrand, H. "Anne Veesaar - elus, see on kõige tähtsam!" 8. Lindmäe, L. "Iidse teadmisega õnnistatud" 9. Oksanen, S. "Puhastus" 10. Aunaste, M. "Mitte ainult meestest"
Selline sai siis esikümme. Huvitavad leiud laenutuste edetabelis olid veel ka napilt
11. kohale jäänud John Irvingi "Kuni ma su leian"1
14. kohalt leiame Eesti muinasjuttude kuldraamatu
15. on taas koHAlik klassika A.Kivirähki "Ivan Orava mäelstused"
20. platsilt vaatab vastu Urmas Laansoo "Maagilised taimed ja taimemaagia"
21. koht kuulub J.Grondahli "Neljale päevale märtsis"
25. parima hulka kuulub aga viimasena veel üks põhjamaade romaan Anne B. Ragde "Rohelised aasad"
2010. aasta lõpupäevil toimus Läänemaa Keskraamatukogus järjekordne esseevõistlus, seekoord egiidi all "Jah lugemisele!" Ei saanud ka Vormsi raamatukogu teisiti kui pidi seal oma sõna sekka ütlema. Tulemusi vaadates selgus, et oli vist ka üks väheseid maaraamatukogusid, kes osales (ja kes ka veidike tunnustust selle eest pälvis!). Panen selle kirjatüki nüüd ka ilmarahvale uudistamiseks välja:
JAH LUGEMISELE!
Seal, kus teised nägid arusaamatuid lehekülgi trükimärkidega, nägin mina valgust, tänavaid ja inimesi. Sõnad ja neisse peidetud teadmiste salapära lummasid mind ning näisid olevat võti, millega avada lõpmatu maailm … ( Carlos Ruiz-Zafon, “ Ingli mäng“). Mulle meeldib lugeda. Avastada mõni uus raamat, mida tahaks lugeda. Tunda teatud väikest põnevust eesootava ees. Kas tulemas on üllatus, pettumus, ootamatus … Siis sukelduda, Kanduda kuhugi ära. Ahmida endasse teksti, mis vormib minu sees erisuguseid tundmusi, vaevuaimatavaid aistinguid, suurt äratundmist või ehk hoopis midagi vastupidist- tekitab tungi pead raputada, vastu vaielda, vastikust tunda … Mulle pakub naudingut ka see omamoodi uim, mida raamatusse kadumine, reaalsusest lahtumine tekitab. Mis rõõmus mõte – kaduda keset päeva oma olemisest kuhugi hoopis teise - päikselisse Lõuna - Carolinasse mesilasi pidama, soolasele Atlandi ookeanile lendkalu püüdma, rästikukoopasse magusat unekivi limpsima või hoopis mõnda Barcelona lagunevasse villasse salakohtingule. Need on tundmused, mida ehk päriselus kunagi aistida pole võimalik, aga läbi raamatu, läbi lugemise oled saanud taas mõttelise kogemuse võrra rikkamaks. Fantaasia on saanud lennata, meel on olnud mõne viivu kohustustest prii ning tagasi saabudes oled saanud paremaks, targemaks, uuemaks. Ehk ilukirjanduslikumalt väljendudes, kasutades oma viimase aja lemmikautori Carlos Ruiz Zafoni sõnu: Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.
Põnev on jälgida, kuidas mõne autor stiil sulle endalegi märkamatult külge jääb. Taas on sinus kui lugejas, kaasaelajas ja-tulijas toimunud üks pisitilluke muutumise protsess- tahes-tahtmata on autor pannud sind mõneks ajaks enese moodi või vähemalt eneselaadselt toimima - mõtlema ja tundma nagu tema, vaatama asju läbi tema silmade, looma kujutelmi, kurbust ja filosoofiaid nagu tema vaim neid parasjagu suunas. Ja see aje, see tundmus, jääb tegelikult kuhugi hingesoppi alles, vallandudes vahel alles tükk maad hiljem, luues erilisi seoseid, mille olemasolust eneses sa varem teadlikki polnud. Üks minu paljudest lemmikkirjanikest on kunagi öelnud, et üks paremaid tunnismärke heast raamatust on loetust saadud tunne, et kirjanik ongi selle teose kirjutanud just sulle. Mulle meeldib olla raamatutega seotud. Mulle meeldib raamatute iselaadne hõng, mida pole võimalik millegi muuga maailmas kõrvutada, tunnen isesugust hella rõõmu, kõndides tuubil riiulite vahel ning vaadates raamatute kirjadest kirjusid selgi. Tunnen, et vahel tahan lihtsalt neid vaadata ja end turvaliselt ning mõnusalt tunda, teades, et raamat ei reeda sind kunagi. Ta on alati olemas, käepärast, ehkki ta vananeb nagu inimenegi. Ometi ei pöördu raamat sinust kunagi lõplikult ära nii, nagu seda inimesed teha võivad. Mõned neist loendamatutest raamatutest on saanud mu sõbraks, pisut rohkemad on lihtsalt tuttavad, enamik neist aga on siiski võõrad ja paljud minu jaoks ka alatiseks avanematud. Vaid väga väike hulk on aga eriliselt lähedased – niisugused, omamoodi pereliikmed – alati olemas, toetamas, avanemas … ometi samal ajal elades omi elusid. Nende juurde on hea ja kindel naasta, neid sirvida, enesele ja oma rahututele otsingutele kinnitust leida. Jah, just need ongi raamatud, mis on kirjutatud sinu jaoks. Sinu pärast. Sulle. Ma olen lugenud kõikjal – mererandades, metsaväludel, pargipinkidel, autodest - bussidest juba rääkimata, aga olen lugenud ka spordihoone hämaras fuajees jalanõude segadiku keskel ühel ja poolel jalal seistes ning omaette laheda teksti üle naerda turtsunud, teenides sel moel nii mõnegi spordifanaatiku kummalise kõõrdpilgu. Olen end mõnusa hõbehalli lugemise müüriga ümbritsenud ka hilisõhtuses Tallinna vanalinna veinibaaris, kus hubastele küünaldele lisaks valgustasid ruumi ka kümnete ülemeelikute põhjanaabrite valjud hääled, ent sel suvel sain veel ühe eriti positiivse üllatuse osaliseks kui ühel reedeõhtul nii umbes üheksa-kümne paiku praamitekil päikeseloojangut vahtisin ning minu kõrvale ülerahvastatud meresõidukil potsatas noor siresäärne neiu … ning hakkas lugema! Kuna oli nädalavahetus, suvi, ja laeval palju noori end julgeks napsitanud mehi, oli peagi neiu juures istet võtnud üks agar austaja, kes küll üht- küll teistpidi ikka mesijuttu püüdis ajama hakata. Neiu aga ei võtnud kuidagi vedu ning lausus lõpuks noorsandile vaikselt, et äkki sa läheksid nüüd palun eemale, ma tahaksin lugeda! Pole vist vaja leida paremat tõestust sellele, et raamat ja lugemine on nii mõnelegi inimesele parimaks mõeldavaks teekaaslaseks! Ning sellele polegi lisada muud kui – jah lugemisele! Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. Raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud (Carlos Ruiz Zafon, „Tuule vari“).
Teisipäeval, 14. Septembril toimus Riigikogus ametlik Läänema kuu avaüritus. Nimelt on riigivalitsejatel kena traditsioon valida igal kuul üks maakondadest, millega ise lähemalt tutvuda ning samas ka laiemalt tutvustada. Selleks korraldatakse erinevaid näitusi, väiksemaid ülesastumisi, jagatakse meeneid ning korraldatakse väljasõite antud piirkonda. Septembris 2010 on selleks maakonnaks Läänemaa ning nagu iga maakonna, nii ka Läänemaa puhul, on püütud leida vaid sellele piirkonnale eriomaseid jooni. Üheks selliseks läbivaks jooneks, mida teistel pole, on meil kindlasti rannarootslus ja kõik sellega seonduv. Just sellepärast olidki avaüritusel kohal selle üsnagi laia märksõna parimad kokkuvõtjad ning asjatundjad- Vormsi ja Noarootsi.
Umbes 15 liikmest koosnev Vormsi esindus asus päris oma bussiga teele juba teisipäeva varahommikul, et pisut enne keskpäeva, turvakontrollist õnnelikult läbi pääsenutena, Riigikogu fuajees ühte koguneda. Esmalt tehti meile üsnagi põhjalik ekskursioon esinduslikus hoones endas. Saime kuulda palju põnevat maja ajaloost, näha terve Toompea kompleksi maketti, käisime mööda naksuvaid lossi parkettpõrandaid ning nägime ära piduliku ja imeilusa Valge saali, mida ehib Eesti suurim vaip ( 7 x 11 m), mis kaalub umbkaudu 400 kg ning on eriti väärtuslik seetõttu, et on algusest lõpuni valminud virkade meistrite käsitööna. Samuti saime uhkeldada Riigikogu ekspressionistlikus stiilis tumesiniste seinte ja püramiidja sidrunikarva laega saalis pressile mõeldud pinkides. Enne esinemist jõudsime põgusalt kiigata ka kurikuulsasse Riigikogu kohvikusse, ent siis tuli juba all fuajees oma etteastele keskenduda. Vormsi folkloorirühm, mis sedakorda koosnes nii rahvatantsijatest, pillitüdrukutest kui lauljatest, esitas mitmepalgelise ja toreda kava vanadest Vormsi lugudest – oli paar tantsu, paar laulu – ja pillilugu, ning lõpuks iidsete Vormsi pulmalaulude saatel esitatud meeleolukas Longtants, mis vonkles läbi riigikogulaste ridade ning nii mõnegi riigimehe endaga kaasa tantsima meelitas. Samuti tunti elavat huvi nii meie arhailiste rahvariiete kui ka omanäoliste talharpade vastu - tundus, et kumbagi neist polnud paljud publikust varem näinud ega neist midagi kuulnud. Loodetavasti aitas meie saare külaskäik Riigikokku neid lünki rahva mälus parandada.
Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees Mikk, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöömajakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat. Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad, vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See puu oli tõesti suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist! Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osutanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud! Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine Leili oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht imehead isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Peale einet käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus. Kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi mõneti selle matka tipphetk. Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres, vaatasime üle Breti kivid,(mis on ühe kohaliku mehe Alberti pühendused oma sügavalt armastatud neiule, kellega ta kahjuks õnne ei leidnud ning oma südamevalu leevendamiseks püstitas siia-sinna Puise tee äärde kivilahmakaid, millele kirjutas peale pühendusi ja luuletusi) ja viimaks vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.
Pühapäeval, 9. Mail toimus Vormsi rahvamajas järjekordne emadepäeva tähistamine.
Et ilmad olid parasjagu üsna külmad ja vihmased, oli üritusel osalejaid oodatust ja tavapärasest vähem, samuti olid haiged või poolhaiged paljud (esinejatest) lapsed, kes olid seda tublimad, et hoolimata halvast enesetundest võtsid vaevaks siiski kohale tulla ja kuulajaid mitte teps alt ei vedanud. Avasõnad Mallelt ja Ivo Sarapuult kuulatud, oligi käes kontserdi aeg. Kooli ja -lasteaialaste rõõmsate laulude, väikeste tantsude ja ilmekate luuletuste vahele mahtusid Jana Koka poolt leitud ning esitatud meeleolukad pildikesed ja arvamised naise ning eriti just emaduse kohta pea sajanditagusest Vormsist, kirjutatuna kohaliku mehe Jaan Spuhl-Rotalia poolt. Igaüks, kes neid kuulas, sai ise kaasa mõelda, kas ja mis neis asjus tänapäeval teisiti on. Või kas üldse ongi? Pooletunnise kontserdi järel aga oli igal kohaletulnul võimalik osa saada väikesest pidulauast, kus aukohal teadagi emadepäeva tort.
Et õpin praeguseks juba teist kuud loodusgiidindust ja inimesed palusid, panen nüüd ka siia blogisse üles meie matkade kokkuvõtted, mis, tõsi küll, ei tule päris õiges järjekorras, aga olema nad siin saavad.
3. matk 24.04 2010: SILMA LINNURETK
Seekordne matk algas hästi vara hommikul, nii et väljasõit oli juba kell 6.50 ja seekordseks matkajuhiks kohalik looduse- ja linnutundja Marko Valker. Suundusime otseteed Silma looduskaitsealale, kus esmaseks pikemaks peatuspaigaks sai Saunja lahe ümbrus. Juba matakarajal, mis kulges peamiselt kadastiku vahel ja viis viimaks välja suure linnutornini, kuulasime, kuulatasime ja arvasime ära hommikusi lauljaid. Nii mõndagi neist õnnestus ka binoklitega pisut lähemalt silmitseda. Tavalisematest olijatest kuulsime ära punarinna, musträsta ja mestvindi, viimase üht eriti prisket isaslindu nägime ka ühe kuuse päris tipuoksal uhkelt troonimas-laulmas. Lisaks kuulsime sageli häält tegemas ka laulurästast, kes matkajuhi sõnul on lindude maailmas kuldnoka kõrval üks paremaid ja võimekamaid matkijaid. Kui meie seltskonnast taheti teada, mida see teiste lindude laulu järeleaimamine looduses võiks anda (kohe kuuldus kusagilt naljahambalt, et teise liigi laulu matkimine aitab võrgutada ka teiste liikide emaseid!), seletas Marko Valker, et mida mitmekesisem ja kõlavam laul sul linnuriigis on, seda suurem „tegija“ sa oled, see näitab linnu elujõudu ja meelitab tõenäoliselt ligi ka rohkem emaseid. Mina sain aimu, kes on see juba lapsepõlve varasuvedest tuttav linnuke, kes aina põldude ääres siristab, et „siit-siit-siit saab Riiga!“(sagedasti võib ka viimased silbid laulmata jätta). See on nimelt talvike:
väike varblasemõõtu kollase-pruunikirju linnuke, kes oma eestikeelsest nimest hoolimata meie maal peamiselt siiski suvitab, siin oma kaks, vahel isegi kolm pesakonda suve jooksul üles kasvatab, ja vaid üksikud isendid jäävad meile ka talveks. Tema on Eestis üks varasemaid laululinde, kes alustab oma viisidega juba märtsi lõpul ja laulab agarasti kuni suve lõpuni välja.
Samuti on meie kadastikes üks tavalisemaid lauljaid halli sulekuuega võsaraat:
kelle laul on küll pisut vaikne ja ühetooniline ning kõlavahäälsemad kipuvad tema soolo sageli enda omade alla matma.
Ja loomulikult väga selgesti eristuva ja lihtsasti meeldejääva lauluga väike-lehelind, kelle tsilk-tsolk viisijupi järgi vanarahvas teda teinekord naljaviluks ka lüpsilinnuks kutsunud (ja inglisekeelne chiffchaff kõlab mu meelest ka väga kelmikalt!):
Umbes pooletunnise matka järel jõudsime välja lahe ääres seisva linnutornini. Kogu kambaga sinna otsa roninud, saime aimu ka veelindude elu-olust. Peamised tooniandjad hommikusel rannikul olid kühmnokkluiged, kes tiibade vihinal küll kahe, küll kolmekaupa üle lahe lauglesid, vahepeal teineteiselt mõõtu võtsid ja oma uhket pidurduslendugi demonstreerisid. Nemad on oma teiste kohalike sugulaste väike- ja laululuige kõrval ainsad luigelised, kes ei tee mingit häält peale tiibade vihina ja nad pole meil Eestis tegelikult looduslik liik, vaid esimesed kühmnokad saabusid siia alles sajakonna aasta eest, kui kohalikud mõisnikud tõid noid dekoratiivseid linde ilu tarbeks oma tiikidele-järvedele ujuma, kust nad hiljem ka loodusesse levisid ja seal kenasti hakkama said. Massiliseks muutus kühmnokkluige levik Eestis alles möödunud sajandi 1950.- 60. Aastail. Ühtlasi on ta praegu meie linnustiku üks suuremaid esindajaid, kelle suuremad isendid kaaluvat isegi 10-12 kg, kuigi samas võib leida ka poole väiksemaid linde. Nii kaalukaks on muutunud luiged muidugi peamiselt tihedama inimasustusega piirkondades, kuhu nad talvituma on jäänud ja inimesed neid talv läbi hoolega toidavad (loe: nuumavad). Üldse olevat linnuilmas nn kriitiliseks piiriks, mil lind suudab veel õhku tõusta ja lennata, 16 kg, just nii palju kaaluvat raskeim lind, kes veel lennata suudab - rait.
Teine massiline liik, kellest lähedalasuvad laiuäärsed teinekord suisa mustasid, olid muidugi kurikuulsad kormoranid:
Nende kohta teadis Marko Valker rääkida, et tegu olevat ühe iidsema linnuliigiga üldse, kes on hämmastavalt hästi igasuguste oludega kohanenud ja kelle arvukus vaatamata erinevatele piiramiskatsetele seni erilist tulemust pole andnud (suureks pinnuks on nad silmis kalameestele, kellele nad on olulised toidukonkurendid, samuti on nende tohutud kolooniad oma söövitavate väljaheidetega muutnud viljatuks suuri alasid …). Kormoranil on nimelt eriline sulestik, mis erinevalt teistest merelindudest läheb vees märjaks ja seetõttu peab lind peale iga sukeldumist -söömist oma sulgi kuivatama.
Merelindudele vastukaaluks tuli torni lähedusse suurte punavate urbadega kaetud lepa otsa kiikuma ja häälitsema vahepeal ka üks tilluke rootsiitsitaja ( Rootsi itsitaja!)
samuti värvuliste hulka kuuluv pisike pruunikirja linnuke, keda oma sarnasuse tõttu varblasega vahel ka roovarblaseks olevat hüütud.
Aga peagi pöördusid uudistajate silmad tagasi veteväljale, kus lisaks erinevatele pardilistele ( sinikaelad, piilpardid jt) tiirutasid vahelduva eduga lahe kohal ka juba eelmisest matkast tuttavad Taebla koloonia hallhaigrud, kes ei pea sugugi paljuks toda 10-15 km pikkust igapäevast retke ööbimis- ja söögikoha vahel.
Vahepeal läks ühe roogu kasvanud laiu lähedal parajaks paanikaks ja kõik sealolijad ujusid läbisegi laiali või tõusid parinal lendu. Selle kohta teadis meie retkejuht rääkida, et kui kusagil on säärane silmnähtav kisa ja laperdamine, on tegu tõenäoliselt mingi väljailmunud röövlinnuga. Nii oli seegi kord. Peagi tõusis sagijate vahelt esile roo-loorkull,
kes elutsebki peamiselt just väikemates roomassiivides ja toitub seal pesitsevate väiksemate lindude munadest-poegadest.
See etendus ära nähtud, suundusime taas bussi ja sõitsime veidi maad tagasi, Kirimäe poolsaarele, et sealsestki linnutornist sulissõpru vaadelda. Et kell oli selleks ajaks juba parasjagu kümne kanti nihkunud, olid oma teisel hommikusel toitumisel matti võtmas mitmed parved hallhanesid, kes häälekalt üle me peade lahele kogunesid. Arvukalt hulpis merel ka laukusid (varem rohkem tuntud kui vesikanad)
kes oma musta sulestikuga, millelt üle näo jookseb kena lai valge jutt, hästi silma hakkasid.
Veidi eksootilisem lind, kes end vaid aeg-ajalt roolaidude vahelt hetkeks ilmutas, oli tuttpütt
Matkajuhi sõnutsi on too samuti üsnagi arhailine ja pelglik lind omapärane ja hästituntud oma ujuva pesa poolest. Nimelt olevat tuttpütt kormorani kõrval üks vanemaid linnuliigi esindajaid, kelle jalad asuvat nii keha tagaosas, et ta on praktiliselt võimetu maa peal kõndima. Seepärast ehitabki ta omale nn ujuvpesa, mille kinnitab pikkade juurte abil roostaimede külge, nii et ei pea pesale pääsemiseks maapinnale tulema.
Suuremaks ja üldisemaks elamuseks kujunes muidugi vaatluse lõpupoole lahe kohale ilmunud merikotkaste paar,
kes loomulikult esmalt väiksemates lindudes suure paanika taas tekitasid, aga seekord ei tundunud nood majesteetlikud linnud küll mitte toidujahil olevat, vaid esitasid hoopis kena paaristantsu teineteise ümber keereldes, kord allapoole laskudes, kord järsult üles sööstes ning jäid viimaks pikemalt puhkama ühe kaugema laiu kahel kõrgemal männil. Marko Valker rääkis veel juurde, et sageli on merikotkail paarislennu ajal tavaks demonstreerida vaatemängu, kus üks lendub pea alaspidi, teine õigetpidi , jalad omavahel kokku põimunud, ja aeg-ajalt isaslind kiljatab valjult. Seda kahjuks seekord näha ei õnnestunud, aga unustamatu vaatepilt võiks see olla kindlasti.
Olime linnuretkega ülimalt rahul ning matka lõpetuseks vaatasime veel põgusalt üle ka Salajõe karstiala, mis on Läänemall ainulaadne, kuna karsti leidub peamiselt mägisemas kandis, Lõuna-Eestis, aga siingi Noarootsi maantee ääres siis samuti üks omalaadne. Nägime ära tõesti paar mustavat karstilehtrit, aga suurvee aeg oli juba nähtavasti möödas ja suuremad elamused jäid sealt küll sedakorda saamata. Jõe kallastel lookleb tegelikult ka üks 1,5 km matkarada, aga kõik olid varasest ärkamisest ja terasest mitmetunnilisest kuulatamisest –vaatlemisest ilmselt üsna kurnatud ja keegi enam matkama minna ei tahtnud. Igaüks, kes kaasa oli võtnud, sõi -jõi sealsamas oma kohvi ning võileiva ära ja saigi tore matk seekord lõpule.
