Soojal ja päikselisel kesknädalal, varases mais oli Vormsi raamatukogu kutsel meie noores roheluses saarel külas Eesti muinasjutukooli eestvedaja ning suurepärane jutuvestja
Piret Päär. Jutuhommiku alguses jutuvaipa enese ette laotades ning küünalt süüdates tõdes ta, et eriti sageli ta tegelikult lastele lugusid ei räägi. Sagedamini on tema kuulatajateks hoopis täiskasvanud, kellele tuleb aga lugusid vesta selleks, et lastel oleks keegi, kes neile lugusid jutustab. Selline kaval nõiaring! Miks on meile lugusid ja nende rääkijaid vaja? Eks ikka selleks, et ennast ja ümbritsevat paremini mõista, elu avaramalt näha või kasutades Pireti enda sõnu „Aidata end üle mõnest suurest mäest või sügavast orust“. Siis kõlas vaikne kellatilin ning algasid lood. Kellest ja millest need kõnelesid, siinkohal ümber jutustama ei hakka, kes ise kohal käis, see teab ja mäletab niigi. Piretiga oli kaasas ka Viljandi Kultuuriakadeemia taustaga rahvamuusik
Cätlin Jaago, kes lugude vahele erinevaid pille tutvustas ning mängis. Kord lõõtsa, siis vilesid ja flööte, kord parmupilli ning lõpuks veel suurt ja võimsa häälega torupilligi. Publikut oli just parasjagu ja nende nägudelt peegeldus vastu siiras huvi, elevus, rõõm Järjekordse vaikse kellatilina järel tuli tõdeda, et tunnisest jutuvestmishommikust jäi ehk nii mõnelegi väheks. Et juttu vesta võiks teine kordki, kasvõi pere või sõprade keskel. Ja Pireti ning Cätlini võiks mõneks pikemaks õhtuks tagasi kutsuda ehk juba sügisel.
